Meie peenike pere

...ikka inimesi mööda...

2012-02-09T04:13:00.002+02:00

Piibel on tema esimene päris oma haigus. Väljendub see palavikus. Ja tegelikult on plika nagu plika ikka - ainult veel vaiksem ja ei naerata nii palju. Süles tahab rohkem olla ning öösel on pidevalt lohutust vaja. Palavik pani tibina isegi päeval toas magama. Öösiti aga teeme tunnike öökulli - kui nina on kinni siis ju teadupärast mõnus magada ei ole. Nii arvab ka Piibe, kes juba mitmendat ööd suurest magamisest natuke puhkust tahab - nii kella 4 paiku öösel. Nii me siis istume köögis, emme arvutis ja beebi oma surisevas lamamistoolis ning varsti tuleb uni taas ning murrab pisikese piiga. Ja vaikse lapsega ei ole öösiti üleval olemine eriline kunsttükk. Hullem oleks ju kui ta nutaks ning ka kilkamine (mida ta eriliselt armastab) ei oleks eriti viisakas.

6 kuud või pool aastat?

2012-02-02T10:59:00.003+02:00

Viimasel ajal on tibin oma puristamist ja lalinat hakanud saatma käevehkimisega. Võibolla on asi selles, et külastasime eesti-itaalia segaperekonda?

Tänahommikune rõõmus sünnipäevalaps.

Selline ta meil siis enamuse ajast on - käpakil.

Noh, Piibe on nüüd jõudnud ikka, mida saab juba aastates mõõta - pool aastat. Ei saa öelda, et aeg on märkamatult läinud kuid suhteliselt märkamatult siiski :).
Igatahes on ta olnud väike rõõmurull ning hirmus leplik laps. Tänase päeva kingituse tegi ta endale ise - 2 alumist hammast on oma teravad servad igemetest välja ajanud! Emme läks suts pööraseks lausa neid teravikke sõrme all tundes :P.
Paar nädalakest olen tibinale lisatoitu maitsta andnud - kõrvitsat ja siis suvikõrvitsat. Täitsa kenasti on selle vastu võtnud ning suurem osa söögist on ikka kõhtu läinud mitte nagu Karl Erikuga omal ajal kui suurem osa sööki tuli põlle pääle. Ning plika suhtub lusikaga söömisesse suurema huviga.
Suurt huvi ja rõõmu pakub Piibele Karl Erik. Nägu venib alati naerule kui suurt venda näeb ning Karl Erikule meeldib Piibe samuti väga. Üha rohkem tahab ta temaga tegeleda ning õnneks on Piibe päev-päevalt tugevam ja asisem, et võib kutil lasta sehkendada temaga. Loomulikult järelvalve all. Igatahes on nüüd Piibe õueriietest lahtiriietajaks Karl Erik ning Piibe vahib talle siis suu sisse ja naeratab lõputult.
Tibin on hakanud käpuliasendisse tulema viimastel nädalatel. Ikka põlvedele ja küünarnukkidele üha tihemini ning oma mängumati peal tiirleb ja pöörleb kah ringi ning vahel liigub (siis kui kedagi nägemas pole) ühest mati otsast teise - kuid keegi ei tea kuidaspidi ta seda teeb...
Samuti harjutab hoolega kõhu pealt selili minekut.
Hetkel ei ole veel ka võõristamist tekkinud, mis on tore sellepoolest, et Piibe on meil laps keda kasvatab ja hoiab pool küla :) Noh, tglt on see natuke liialdus aga kõik meie trepikoja naised (3) on tal silma peal hoidnud - kas siis rõdul magamise ajal või kohe lausa ärkvel oleku ajal temaga tegelenud. Ning samuti hea naabrinaine teiselt poolt seina.
Magab ta nüüd 2 päevaund ning ikka õues. Hirmsate külmakraadide pärast üritasin teda ühel päeval tuppa magama panna ja ta jäigi - täpselt pooleks tunniks! Ning siis oli uni läinud ning enam teda magama ei saanud. Seega - mässin sisse ja panen õue, magab väga hästi ning on pärast rõõmus ja roosa.
Öösel magab kenasti, sööb (ma ei tea mitu korda) ning laseb üldiselt meil kõigil kenasti end välja puhata.
Nii et hea ja armas laps. Loodame, et ka järgmised 6 kuud sellised lihtsad tulevad!!!

Hetk.

2012-02-02T10:53:00.002+02:00

Karl Erikul on naabritüdruk külas. Nagu ikka Karl Erik muudkui karjub ning naabritüdrukut pole kuuldagi. Kuna Piibel söögiaeg ning sel ajal peab vaikus olema - muidu väike pea keerleb nagu öökullil ning kõht jääb tühjaks - seega kutsun mitu korda Karl Erikut korrale ja vaikusele. Ja nagu ikka ta ei kuula mis ma räägin. Siis võtan kuti korralikult ette ja teen talle verbaalset peapesu. Seepeale läheb ta oma tuppa ja teatab naabritüdrukule: "Kahju küll Tiibu aga ME peame vaikselt olema!".
5 minutit vaiksemat rääkimist Karl Eriku poolt (naabritüdrukut pole jätkuvalt kuulda) ning karjumine jätkub vanamoodi!

...oh kooliaeg, oh kooliaeg...

2012-01-25T10:31:00.003+02:00

Kui käesolev aasta kätte jõudis, siis tabasime end mehega mõttelt, et Karl Erik läheb järgmisel aastal kooli. Kuigi aega on sinna veel palju juhtub see ju siiski JUBA järgmisel aastal! Ning nüüd on veel üks nö kooli alguse kuulutaja end ilmutanud. Kui Karl Erik oli 3,5 kuune, siis tekkis tema suhu esimene ilus valge hammas. Nüüd, 5,5-aastaselt on just seesama kõige esimene hammas logisema hakanud! Varsti on meil siis kodus hambutu noormees aga ma juba lohutasin teda, et siis hakkame läbi hambaaukude sülitamist õppima ning siis ta enam väga ei peljanudki, et peab mõnda aega hammasteta olema!

2012-01-23T15:18:00.003+02:00

Tšambul on praegu käpad tööd täis. Kuna ma magamistoa akna taha linnusöögikausi olen pannud siis ta käib aknalaual jahti pidamas. Aeg-ajalt peksab suures ärevuses akent ning lõgistab lõugu. Ühel hetkel aga avastas ta, et õues on linnuvaatlust põnevam teha. Linnud ju ajavad seemneid maha ning käivad siis maas järelnopet tegemas. Nii ta siis luurab nüüd õues. Ilmataat on nii armusline olnud, tuiskude ja lumesadude vahel, et on jahimehele lumevaba nurgakese isegi jätnud. Jama on ainult selles, et linnud käivad teri nokkimas nurga taga...nii ta seal enamasti passib ilma linde tegelikult nägemata.
Kuid nagu öeldakse, ka pime kana leiab tera. Igatahes olid eile hommikul välisukse ees peotäis sabasulgi ning pisikesi siseelundeid laiali - ma süüdlast eriti kaugelt ei otsiks.

Lapsesuu ei valeta.

2012-01-23T15:00:00.002+02:00

Kui Karl Erik aastavahetusel vanaema-vanaisa juures oli siis joonistas ta suurest igatsusest pilte emmest-issist.

Issi oli alati selline kena pikk poiss, kaerajaanitantsu alustamise asendis.

Emme see-eest oli alati selline matsakas beib.

Ja kuna matsakas beib on alati punaste juustega, ega ma siis ei saa ju ka kellegi teise peale näpuga näidata. Üsna selgelt on kujutatud mind :(

Siin pilt võrdluseks - sellisena kujutas Karl Erik issit 2011. a. kevadel. Areng inimese joonistamises on olnud kolossaalne! :)

Võttes arvesse neid joonistusi ning seda, et kutt ühel päeval lihtsalt küsis, et emme, millal sa jälle peenikeseks saad ning kui ma siis väitsin, et ma ju olen peenike, suurt kõhtu enam ei ole, siis kukkus kutt itsitama ja ütles ihtsalt " EI OLE!" . Siis nüüd tegelen ma aktiivselt enese varasemasse vormi viimisega ning hoian pöialt, et lasteaias neid niipea oma perekonda joonistama ei panda. Ei tahaks sellise heinakuhjana kõigile vaatamiseks seal seina peal seista!

Pärle

2012-01-21T18:29:00.002+02:00

Karl Erikul on kombeks õhtuti pesema minnes vannis põit tühjendada. Üks õhtu sai oma toimingu tehtud ning jäi veel oma ripatsit imetlema ning teatas siis, et noku otsas on pissipisar. Ilus ja armas nimetus! :D

tegemisi

2011-12-05T12:32:00.002+02:00

Karl Erik on nüüd pea 2 nädalat kodus olnud, sest kasvataja ütles väga delikaatselt, et poisil on köha... noh oli ju kah... lihtsalt nagu kiuste ta kodus ei köhinud...
Igatahes sel korral me imekombel teineteist hulluks pole veel suutnud ajada (kaks kõva kivi). Ilmselt on asi ka selles, et vahepeal oli mõned päevad külas vanaema Leida ning iga soovipojake sai ju nagu havi käsul täidetud :) ja oma osa on ka sellel, et ma olen suht lõdvalt suhtunud igapäevasesse multikavaatamisse...noh ta ikka on selle aja jooksul kõvasti värelevat ekraani vahtinud. Aga kui arvestada, et maist septembrini kutt oli pea kogu oma ärkveloleku aja õues siis mis see paar nädalat telekat ikka nii väga on - nagunii varsti jälle lasteaeda ning loodetavasti tuleb ka peagi lumi maha, et lapsed ei peaks poris püherdama.
Piibe hakkas 27. novembril ennast seljalt kõhule keerama. Katsetusi selles vallas oli ta teinud juba mitmeid päevi, kuid ei tulnud see raske füüsiline tegevus veel välja. Nüüd aga muudkui krutib ennast. Eriti agaralt kasutab ta seda võtet öösiti - eks ta oma peaga keerab ennast söögi poole aga satub kõhuli ning siis on vigin lahti.
Söömine kulgeb piigal tohutu kiirusega - ikka korralikult ja kiiresti, enamsti ei jõua uni veel peale tulla kui kõht juba täis saab. Karl Erik oli oma ajal totaalne vastand - ta muudkui uneles ja venitas. Ja kui aus olla, siis venitab ta ka praegu süües...kõik toimub aegluubis. Nii et on lootust, et Piibest asjalikum sööja tuleb!
Karl Erikut on vahepeal tabanud ka teadmistehimu - õpib muudkui tähti ja loeb sõnu kokku ning issi abil sai isegi jõuluvanale kiri valmis kirjutatud - loomulikult kuulus kirja kirjutamise juurde ka palju mossitamist ja tigetsemist ja peaagu kirja puruks rebimine aga lõpuks sai kiri siiski valmis ning sussi sisse pandud ning hommikuks oli päkapikk selle kirja kommi vastu vahetanud. Loodame siin nüüd iga päev, et jõuluvana ikka soovitud asjad tooks!
Samuti on igapäevane nähtus numbrite õppimine - nende kirjutamine või siis näppude kokkulugemine. Niiet meil on üllatavalt tore olla kuid kutt igatseb hirmsasti lasteaia sõprade järgi ning mina vaikuse ja rahu järgi... paar päeva veel!

pärle (ehk miks me vahest hulluks läheme)

2011-11-23T10:21:00.001+02:00

Karl Erik: "Issi kas ma võtan kõik ajakirjad?"
Issi: "Ei, ära kõiki võta!"
Karl Erik: "Olgu ma võtan siis kõik!"

Kuidas Piibe Marie endale nime sai.

2011-11-15T21:25:00.002+02:00

Juba pubekana teadsin ma, mis minu tulevase tütre nimeks saab. Katariina. Sobib hästi Kristiinaga - mõlemad sellised ilusad ja tugevad nimed, rr-id põrisevad ja puha. Tegelt arvasin veel märtsikuuski, et see saab kõhuelaniku nimeks. Siis aga küsis naabrinaine Helen, et mis tüdrukule nimeks saab ja arvas, et kindlasti Bianca Pärl, sest temal on see nimi oma järgmisele tütrele (keda siiski tõenäoliselt ei tule) valmis vaadatud. Sedasi sundis teda arvama asjaolu, et kui poiss peaks tulema, tahtsid nad nimeks panna Karl Erik ning kuna me juba nimenäppamisega tegeleme siis tõenäoliselt soovime ka nende tüdrukunime. Seda soovi mul siiski ei olnud, sest mul oli ju nimi olemas - Katariina.
Aprillis - kui lumi oli suuremas osas juba sulanud ning ilmad mõnusad - käisime teise naabrinaise Kristeliga päris tihti jalutamas (siis ma veel jõudsin). No ja millest ikka naised räägivad kui seltskonnas on rase naine? No ikka sündivast lapsest :). Ja läks siis jutt nimede peale, rääkisin ka naabrinaise Heleni nimemurest ning leidsime, et Pärl on ju tegelt päris ilus nimi. Ning siis tuli mulle meelde, et minu sünnipäeval - so siis 6. juunil - on nimepäevad Piibel ja Pärlel. Ning ausalt öeldes esimest korda leidsin, et Piibe on ju väga ilus nimi, sest varem olen ikka pead murdnud selle üle, kes oma lastele selliseid nimesid paneksid...
No ja kuna kindlasti pidi olema ka teine nimi siis selsamal jalutuskäigul sai kohe kiiresti juurde klapitatud ka Marie (ja seda kõike vaikselt oma peas). No ja eks ma siis mitu head kuud muudkui mõtlesin selle nime peale - juulikuus julgesin ka kõvasti välja öelda (üksinda), et kuulata kuidas see kõlab. Ning kõlas hästi.
Ja kui Piibe Marie oli sündinud ning issi kah sünnitustuppa jõudis (jäi ainult 5 minutit hiljaks) siis tutvustasin talle Piibe Mariet. Ning järgmisel päeval kui haiglast välja saime siis käisime ka kohe vallavalitsusest läbi ning panime lapsele ametlikult nime ära - et seda enam mõtiskluste käigus muuta ei saaks!

kassi kiusamine

2011-11-07T10:10:00.002+02:00

Meie vanamehel, kelleks on siis kõuts Tšambu, on taas rasked ajad. Taas on mingi vääks majas ning temale ei pöörata tähelepanu (kuigi see pole talkle kunagi meeldinud). Tihtipeale on õuest tulles söögikauss tühi, välisukse taga peab hirmus kaua ootama ning keegi ei tule keset ööd teda tuppa laskma, et saaks ühe ampsu võtta ning taas õue joosta. Samuti ei lasta tal heades kohtades enam magada - Karl Eriku voodis näiteks. Ning kuigi on koju toodud jube mõnusaid uusi pesasid, siis alati kui ta ennast mõnusalt kerra on kuhugi seadnud, siis tullakse ja aetakse ta sealt karjudes minema...

Törts söögijuttu

2011-11-07T09:01:00.002+02:00

Karl Erik armastas kunagi väga süüa - ta sõi peaaegu vahetpidamata...see oli siis kui ta vaid piima peal oli. Kui ta lisatoitu hakkas saama, siis tema entusiasm söömise osas kahanes tugevalt. Ja kui veel hakati mingeid tükke söögi sisse jätma siis oli lõpp heal isul.
Õnneks lasteaias on ta siiski sööma saadud - vahel isegi õnnestub kasvatajal teda liha sööma meelitada. Kodus aga nokib siiani ning valib söögi seest välja kõik mida ta väidetavalt ei söö ja lükkab kõrvale. Enamasti on selleks põlastusväärseks kraamiks igasugused juurikad-aedviljad (see kasulik kraam siis) ja muidugi liha.
Väike nimekiri sellest mida ta sööb ja mida mitte:
porgand - toorelt kõlbab kuid keedetult eriti mitte, võiks pigem purustatud ja teiste asjade vahele peidetud olla;
kaalikas ja nuikapsas - toorelt jumeldab;
kurk - dipikastmega sobib kuid muidu mitte;
tomat - üldjuhul mitte, kui siis kirsstomateid on nõus sööma (küsib neid tavaliselt siis kui neid kodus ei ole);
peet - keedetult armastab (magus ju!)
paprika - väidab, et meeldib kuid kui seda söögi sees teha, siis enamasti teatab, et ta täna seda ei taha;
brokkoli - "Jääaeg 3" multikas laiskloom Sid sõi seda, seega kõlbab ka Karl Erikule;
kõrvits - marineeritult vahel sobib (magus).
See nagu on siis kõik. Igasuguste muude kasulike köögiviljadega sõprus puudub.
Aga sel sügisel on emme eksperimenteerimiste käigus saanud lapse sööma asju mida ta isegi unes näinud ei ole! Oleme tagasi pöördunud titetoitude ehk püreede juurde... täpsemalt püreesuppide juurde. Kui varem suvikõrvits oli täiesti välistatud kraam, siis nüüd suvikõrvitsa-suitsujuustu supina on see kuti sõnul tema lemmik supp. Tomatit ta tükkidena toidu sees ei taha kuid tomatipüree supp (paprika, varsselleri ning ohtra sibula-küüslauguga) on taas tema lemmik ning lausa imemaitsev! Ja seda nimekirja võib vist lõputult jätkata.
Nüüd siis on meil pea iga päev menüüs mõni püreesupp, mis pakatab värsketest ja kasulikest juurikatest ja poiss kes tükke ja aedvilja ei armasta sööb lurri heameelega ja kahe suupoolega!

2011-10-17T12:21:00.002+03:00

Meil toimus Karl Erikul esimene nö tagasilöök seoses Piibe Marie sünniga. Ühel eelmise nädala mõnusal õhtul - Piibe juba magas ja Karl Erik oli oma unejutu kätte saanud ning emme sai rahus raamatut lugeda ning issi telekat vaadata - tuli kutt äkki nuuksudes oma toast ja teatas, et tema tahab meie juures juures olla. Noh, kell lähenes jõudsalt 11-le ning järgmisel päeval oli vaja lasteaeda minna, niisiis hakkasime kutti keelitama, et ta ikka magama läheks. Läbi nuuksete teatas, et läheb kui keegi koos temaga magama tuleb. Kaissu noh. Arvestades kuis ta vähkreb ja rapsib, siis eriti ahvatlev tema pakkumine ei olnud. Aga ta muudkui jauras edasi, et tema tahab kas meie kaissu tulla või siis keegi peab tema juurde minema - loomulikult oli see müstiline "keegi" emme. Jutu peale, et emme kaissu saab ta haigena, vastas kavalpea kohe, et tal on nohu ning ütluse peale, et palavik peab olema hakkas ta minu arust kohe mõtlema, kust sa selle palavikku lähima veerand tunni jooksul välja võiks kaevata. Ääriveeri uurides sain siis ikka teada, et asi on selles, et Piibe saab igal ööl emme kaisus olla ja nüüd siis tahab Karl Erik kah...
Nagu havi käsul minu soovil oli mul välja pakkuda lahendus - issi oli kutsutud reede õhtul onu Mareki sünnipäevale ning kuna see toimus linnas ning issi tahtis (nagu mehed ikka) napsu võtta, siis lubas leida koha öö veetmiseks ning mitte koju tulla. Selle plaani ma siis kutile välja käisingi - reede öösel saad emme kaisus magada. Karl Erik unustas nuuksumise ja mureliku ilme näol hoidmise ning hakkas õhinal päevi lugema. Samas genereeris kuskil ajusopis valmis plaani, et issi võiks tglt juba samal õhtul mujal magada niiet ta saaks minu kaissu tulla. Ja kuigi nii kahju oli nende pisarte nägemisest ning õnnetust palumises, tegin siiski südame kõvaks, tuletasin meelde perepsühhoteraapia koolitusel õpitut ning jäin kindlaks sellele, et emmel-issil on oma voodi ning Karl Erikul oma.
Igatahes jäi tal sel õhtul magama ning ülejäänud päevadel muudkui teatas, kui vähe on jäänud selleni, et ta kaissu saab.
Reede õhtul siis käitus ta väga tublilt - varakult sai pestud, valvas Piibet kenasti ja tegeles temaga ning lisaks sai veel telekast Harry Potteri filmi vaadata, mida ta lõpuni ei julgenud vaadata kuigi ta ei tunnistanud seda, ütles lihtsalt, et väsis ära ja tahab magama. Ning nii me siis voodisse läksime. Kaissu ta kahjuks ei saanud, sest Piibe tahtis süüa. Kuid hommikul oli ta küll rahulolev. Hundid söönud, lambad terved.

Kelle nägu?

2011-10-01T13:41:00.003+03:00

Kui laps sünnib siis hakkavad kõik uurima, et kelle nägu see laps siis ka on. Kui Karl Erik oli vaevalt paar tunnikest siin maailmas elanud, siis issi leidis, et poiss on täitsa vanaisa Aavo nägu. Hiljem hakati pakkuma, et issi nägu - samasugused kurvad mersu-silmad mõlemal. Samas mõned leidsid, et täitsa emme nägu - samasugused nina ja põsed. Ja nii käib see otsimine-uurimine siiamaani.
Piibe sündides seda muret ei olnud ning ka praegu hüüatavad kõik kes teda näevad - "Täpselt oma venna nägu!".

sünnipäev

2011-09-27T13:59:00.004+03:00

Alles see oli, kui ma rõõmustasin, et Karl Eriku sünnipäevani niii palju aega on. Aga äkitselt keset augustikuud avastasin, et kuu veel jäänud ning ettevalmistustega pole veel alustanudki! Kuna kutt teatas juba pool aastat tagasi, et tema enam lasteaia saalis pidu ei taha vaid see peab tulema kuskil mängutoas siis asusin internetiavarusest sobivat kohta otsima. Üks oli kindel - see peab olema koht, kus ainult üks sünnipäev korraga toimub. Juunis käisime Karl Eriku lasteaiarühmakaaslase Kerdi sünnipäeval Skyparkis ja seal nägi Karl Eriku issi ringi kõndimas pisikest vene poissi, kes tagus ühe rusikaga teist peopesa ning pomises omaette "ubju!". Seda ma oma mürakaru sünnipäeval ei tahtnud kogeda niiet, välistasin kohe suured mitme peoruumi kuid ühise mänguruumiga kohad.

Leidsingi siis toreda koha Jungle Jack´si - broneerisin ära ning imede ime - sain kah vajaminevaks ajaks!
Kaks nädalat enne sünnipäeva otsustasime siis kutsed kätte toimetada. Kuid samal päeval tõi Karl Erik lasteaiast oma rühmakaaslase Henri Jaspari sünnipäevakutse koju. Henri Jaspar kutsus Karl Erikut oma sünnipäevale Jungle Jack´si 18. septembril kell 11.00 - täpselt samas kohas, samal päeval ja samal ajal kui Karl Eriku sünnipäevapidu pidi toimuma! Lihtsalt ruumid olid erinevad.
Sünnipäeval siis toimuski mitmetel külalistel lakkamatu jooks kahe sünnipäevaruumi vahet. Samas olid lapsevanemad rahul, et kaks sünnipäeva ühe hoobiga.
Igatahes lahenes kõik lõpuks hästi kuid järgmise aasta sünnipäeva tuleks vist hakata juba praegu planeerima, sest see sünnipäev läks ikka kohutavalt kulukaks - peab otsima soodsamaid alternatiive ning ise rohkem vaeva nägema!

Kingituseks Lego Politseimaja.

Väikese poisi suur rõõm!

Piibe Marie

2011-09-27T13:50:00.004+03:00

Haljava külapäeval 3-nädalasena

Busy little bee - 3-nädalane

2. september - 1-kuune

Piibe Marie on kõike seda mida Karl Erik ei olnud - rahulik, vaikne, hea magaja ning vajadusel ka üksiolija. Pisike ja tasakaalukas, on juba varakult oma naiseliku vaistuga ära tabanud, et iluund on tarvis - seega muudkui magab. Ja üks korralik naisterahvas ei saa ju jääda süües magama, ikka kõht täis, suu puhtaks ja siis alles magama. Kasvama peab kiiresti ja korralikult - ega tõeline naine ühte riietust ju mitu korda kanda saa! Ja kui vahel tahaks tähelepeanu saada siis ei sobi suu laiali täiest kõrist karjuda - ikka heledalt kilgata on vaja, küll kuuldakse!

soovidest

2011-09-27T12:33:00.002+03:00

Karl Erikul oli 3-aastaselt suur soov - et emme kõht paksuks läheks. Ta küsis mingil ajajärgul seda jummala igal hommikul, et kas tita on juba kõhus ja sai muudkui eitava vastuse. Vahepeal jõudis kutt 4-aastaseks saada ning selle suure küsimise lõpetada, lihtsalt käis aeg-ajalt kõhtu kallistamas ja musitamas. Jõulude ajal siis sai talle öeldud, et tema suur ootamine on ära tasunud ning tita emme kõhus. Aga see ei olnud talle eriti huvitav - ta ootas ikka suurt kõhtu nagu raamatus piltide pealt näinud oli (ja vargsi neid pildikõhtusid ka silitanud kui keegi ei näinud).
Aga Karl Eriku rõõmuks hakkas emme kõht peagi kasvama, ikka suuremaks ja suuremaks. Ja siis ta tuli päris tihti ning lõi oma käed ümber kasvava emme ja kallistas ja musitas ja silitas seda suurt kõhtu. Kui me küsisime, keda ta tahaks, õde või venda, siis ta teatas suht kindlalt, et venda - siis saab ju poistemänge mängida! Aga kui öeldi, et sünnib hoopis pisike tüdruk, siis ega ta väga pettunud olnudki, hakkas kohe oma mänguasju vaatama ja otsima, mida õele anda. Kõik katkised mänguasjad otsis välja ja lubas õele anda!
Ja pärast lõputut ootamist sündiski Karl Erikule 2. augustil väike õde Piibe Marie. Kutt käis küla peal ringi ise tähtsust täis...ega iga päev suureks vennaks saada!
Igatahes on Karl Erik tore ja tubli suur vend, hoiab Piibel silma peal, kui emme peab korraks toast lahkuma, räägib Piibega, paitab ja kallistab.
Tihtipeale ajab ta Piibet ka unest üles, sest ta lihtsalt ei oska vaikselt rääkida kuid Piibe tundub leplik olevat. Ühel päeval kui ta taas Piibe äratas, siis lohutas ta piigat, et see ärgu muretsegu, Karl Erik läheb järgmisel päeval lasteaeda ja talle meeldib lasteaias - homme saad Piibe magada!
Niisiis väikese poisi suur soov täitus...

2011-05-23T09:50:00.002+03:00

Oli ilus päikseline pühapäev. Karl Erik oli sõbraga õues - nagu ikka - ja mina toimetasin toas - nagu ikka. Kuna meie kutt on väga valjuhäälne, siis on teda enamasti tuppa kuulda ning üldiselt on mul ülevaade tema asukohast. Kõneall oleval päeval aga oli juba tükimat aega olnud küla peal vaikus. Häirekell hakkas peas aina kõvemini helisema, niisiis tegin õue asja. Käisin aiamaal, seal oli jummala vaikus, vaatasin majade ümber ringi - ikka vaikus ja tühjus. Siis aga märkasin kahte otsitavat kurekorstna alusel platsil toimetavat. Nad olid väga oma tegevusest hõivatud ning ma siis otsustasin kah natuke hiilivamalt neile läheneda. Kutid kükitasid maas, seljaga minu poole. Varsti kuulsin kuidas Karl Eriku sõber ütles, et hoia sina sabast kinni ja mina lõikan - nooh, see ei kõla just väga meeldivalt... Ja siis nägin kuidas Karl Erik lajatas midagi halli asfaldile maha. Veel paar sammu ning sain aru, et kutid lahkasid hiirt! :) No ma siis kamandasin nad käsi pesema kiiresti, oi kus väiksed pätid ehmatasid! Pistsid karjudes maja poole jooksu. Kui nad käsi pesid siis rääkisid, et tahtsid hiirelt karva maha võtta ning siis südant näha.... täitsa normaalsed poisid ju! :D
Aga kinnitust sai veelkord fakt, et kui on vaikus, on teoksil mingi pättus!

tegemisi

2011-04-15T16:37:00.003+03:00

Karl Erik käis operatsioonil. Adenoidid - tüüpiline laste häda. Kuna kutt on tihti nohune-köhane ning haigena last ei opereerita, algas meie valmistumine tähtsaks päevaks juba kuu aega enne tähtaega. See tähendas siis seda, et kutt oli 2 nädalat kodus, ravisime ja möllasime ja mässasime. Sai tatitõvest jagu. Siis käis nädalakese lasteaias ning hakkas taas aevastama ja nuuskama ja seda nädal enne op-i! Nooh, läksid käiku jalavannid sinepipulbriga ning pipraplaastrid, sissevõetavatest vedelikset ei hakka rääkimagi... Aga asja sai! Neljapäeva hommikul oli kutt vinks-vonks. Süüa-juua ta ei tohtinud aga selle olime talle eelmiste päevadega nii selgeks tampinud, et ega ta ei küsinudki. Haiglasse jõudes oli ta vaikne ja viks nagu ikka esimest korda võõras kohas olles kuid see muutus mõne minuti möödudes - juba hakkas sahmimine ja nühkimine ooteruumi diivanil ja mina ootasin vaid päästjat arsti. Noh, õnneks ei läinud kaua aega ning sammud tuli seada operatsiioniruumi poole. Kutt heitis vapralt lauale ning hakkas kohe usinasti maskist auru hingama, mõned hingetõmbed ning juba see väike kutt magaski sügavalt - oh kuidas see emasüda ei tahtnud sealt ruumist lahkuda!!!
Pool tunnikest ootamist ning siis oli kõik tehtud, kutt veel magas ja korises-norises päris hirmsasti. Igatahes pool tunnikest ta veel magas ning siis oli kõmmdi ärkvel - ja hakkas juba ka ettelugemist ning mänguasju nõudma. Natukese aja pärast tühjenes tal magu ning siis oli Karl Erik oma tuntud sahmimises tagasi! Terve palat oli täis tema häält, voodisse ta enam hästi ära ei mahtunud ning vaesed teised patsiendid, kes tõenäoliselt oleks magada tahtnud - loomulikult see neil õnnestunud. Kutt jõi usinasti vett ning sai ka pulgajäätist! Küll see haiglas olemine on ikka üks tore asi! :) Varsti hakkas asi ikka täiega käest minema ning õde tabas minu häälest ilmselt kerge paanikanoodi kui küsisin, kas peame tõesti kella 1-ni seal olema. Ta lubas, et kohe kui arst tuleb saame paberid kätte ja välja. Arst - meesarst kusjuures -luges siis sõnad peale, et kuidas füüsilist pingutust ja sporti ei tohi 2 nädalat teha ja laps peaks rohkem ikka rahulikke mänge mängima ning palus last halva harjumuse - telekavaatamisega - harjutada. Ma siis muudkui kuulasin ja naeratasin kohtlaselt - kuidas sa keelad Karl Erikule jooksmise? Nagu keelaks kellegile teisele hingamise! Noh, igatahes panin kõik soovitused-käsud-nõuded kõrva taha ja väljas me sealt haiglast olimegi. Kuna issil läks läbi linna sõitmiseks palju aega siis ootasime kenas päikesepaistes haigla ees oma autot. Loomulikult oli kutil esimene asi, mis ta õue jõudes tegi see, et tormas kaldteest üles-alla. kõikvõimalikud manitsused olid kui hane selga vesi, lõpuks aitas vaid see, kui ähvardasin, et haav läheb lahti ning ta hakkab verd oksendama.... Julm aga toimis!
Igatahes läks operatsioon hästi ja taastumine kah kiiresti, nüüd tuleb vaid veel 2 nädalat jalutamist ja rahus olemist üle elada!!!

pärleid

2010-12-31T14:13:00.002+02:00

Jõululaupäeva õhtune pidusöök toimus mõnusas ja armsas seltskonnas, kõik olid laua ääres - vanaemad ja vanaisa, onu Aare ja tädi Anneli tublist sööjast Mirdist rääkimata. Ainuke kes puudus oli Karl Erik. Tal oli lihtsalt nii palju teha, et söögini ei jõudnud. Lõpuks ainult jõuluvanale ärarääkimise hirmus tuli kutt lauda ja sõi 1 keedukartuli kuhja ketšupiga. Ja siis õhtul enne magamaminekut oli menüüs sama roog, mille kohta ta teatas, et see on tema lemmik ja üleüldse maailma parim toit (ikka see 1 kartul ketšupiga).
Järgmisel hommikul söögilauas kui kõik hääd ja paremat ette tõstsid ning Karl Erikut sööma kutsusid, teatas kutt kuldset sõnad. Ta ütles, et ta ei saa sööma tulla, ta magu peab puhkama! Kahest kartulist ja ketšupist mis eelmisel õhtul söödud sai!

sünnipäevapidu

2010-10-20T09:52:00.007+03:00

Juhtus nii, et meie väikemees sai sel aastal juba 4-aastaseks. Seda, millal tal sünnipäev tuleb, hakkas ta küsima juba märtsikuus ning jätkas rõõmsalt kuni sünnipäeva eelõhtuni välja. Juulikuus sai siis otsustatud, et tuleb piraadipidu - millegipärast said mereröövlid talle sel suvel eriti hingelähedasteks. Ja eks ettevalmistused hakkasid kah juba augusti algusest pihta - sest hoolimata sellest, et meie poed on kõikvõimalikke ja võimatuid pudinaid täis, siis piraadiasju nii eriti polegi. Aga eks me ikka miskit kokku kraapisime, kangapoest käisin isegi musta riiet ostmas ning sünnipäeva eelõhtul koogutas meie issi keldris ning värvis minu tehtud šabloonide järgi kangale pealuid ning säärekonte :).
Sünnipäevahommik algas nagu ikka -varakult:), kutt sauhti meie voodisse ja jutuvada kostis ilmselt kõigi naabriteni. Lõpuks sai siis kingituse kah kätte - suure poisi jalgratta. Alguses oli mõeldud, et ta hakkab sellega sõitma alles kevadel, kuid nüüd kihutab juba rattaga ringi ning ebakindlusest pole enam jälgegi.
Aga ühel hetkel läksime meie issiga sünnipäevasaali (Kostivere Lasteaias) piraadistama.

Samal ajal olid mõlemal Karl Eriku vanaemal juba villid lõikumisest ja hakkimisest sõrmeotstes - ega siis lapse sünnipäev mingi naljaasi ei ole!
Igatahes algas pidu täpselt nii nagu pidi - möllates, karjudes, joostes ja mängides. Emmed-issid said rõõmsalt nurgas istuda, kõhtusid täita ja vadistada.
Vahepeal käis külas ka üks mereröövliproua ühelt teiselt piraadilaevalt.

Tema õpetas lastele igasuguseid piraaditrikke ning kasulikke nippe.
Alaliselt olid kohal ka kaks suurt mereröövlit, kes pisikestel röövlitel silma peal hoidsid.

Eks seetõttu see pidu ilmselt suht hästi ning ühegi kulmulõhkumiseta mööduski.
Peo lõpp oli juba suhteliselt vaikne ja rahulik, teise laeva mereröövliproua oli pisikesed röövlid lihtsalt täiega ära kurnanud.
Sõime torti.
Saatsime toredad külalised kenasti ära ning asusime ka ise koduteele. Väike piraat jäi sellel 10-mintsasel kodusõidul kõpsti magama ning loomulikult ärkas ka kohe kui auto kodu juures seisma jäi. Siis läks suuremaks paberirebimiseks ehk kingituste avamiseks. Kingitusi oli igasuguseid ja kõik absoluutselt toredad ja vajaminevad. Iga kingitust avades teatas kutt, et just seda asja on ta alati tahtnud saada.
Päev oli supertore ja superväsitav! Ning juba samal õhtul küsis kutt, et millal ta nüüd 5-aastaseks saab? Ja hakkas järgmisest sünnipäevapeost rääkima - jumal tänatud, et sinna niiiiiiiiiii kaua veel aega on!

Roadtrip" Elame ohtlikult! "

2010-09-16T10:00:00.002+03:00

Juhtus nii, et sain Triibult ja Kat´ilt sünnipäevakingituse, mis tähendas mingit ajaveetmist nendega - noh, sellist naistekat. Kuna lubati, et see tuleb kunagi suve jooksul siis alguses ma väga ei muretsenud, juuni alguses tundus suvi ikka väga kaugel:). Aga külm juuni ja kuum juuli kihutasid vuhinal must mööda ning augusti esimesel nädalavahetusel oli see üritus käes.

Algul kui mind teadmatuses hoiti, et kuhu minek ja mida tehakse, siis ausaõna ma kaalusin päris tõsiselt ka haigeks jäämis....aga loomulikult sellist kuumade ilmadega ei olnud see võimalik.

Ja 6. augusti hommikul oli Triibu oma punase putukaga mu ukse taga ja ladusime auto pagassi mu kraami täis ning kimasime Rakvere poole, et Kat´iga kokku saada.

Rakveres sai natuke venitatud ja plaane tehtud, olgem ausad, korra lipsas huulilt ka see, et äkki ikka ei lähekski kuhugi vaid võtaks hoopis AquaSpa´s toa ning vedeleks seal. Paraku pidime siiski sellest loobuma - meid ootas Narva-Jõesuu!

Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis kõik meie reisi viltuvedamised algasid sellest, et me ei leidnud Rakveres Selverit üles. St. silt oli ning ühel hetkel me seda hoonet ka nägime korraks elumajade vahel aga me sõitsime ühesuunalisel tänaval ning ükskõik kuhu me sealt ära keerasime olid mingit tupiktänavad. Ja siis me leidsime, et nõme oleks terve nädalavahetuse Rakveres Selverit jahtida ja küll tee peal veel poode tuleb.

Linnapiirilt leidsimegi poe ning täiendasime varusid ning siis pistsime ida poole kimama. Loomulikult oli Triibu terve listi koostanud erinevatest vaatamisväärsustest, kuhu me oma reisil peaksime sisse põikama. Aga ausalt öeldes ei jõudnud me alguses küll kuhugi - silte ei olnud ja kaardilugeja tagaistmel ei olnud eriti tasemel:). Ainult ühes väikeses kohas, mille nime ma enam ei mäleta, istus ühe hoone ees terve kari mehi - kõik tumesinistes tunkedes ja pidasid siestat. Jummel kus minu vallalised kaaslased hakkasid karjuma ja lehvitama....:)

No ja siis kui olime juba nii 5-st vaatamisväärsusest mööda sõitnud leidsime lõpuks Malla mõisa.

Tegime tiiru ümber maja ning siis autosse istudes ning mõnisada meetrit sõites tuli välja, et meie auto üks rehv on puru.

Kolm õrna naisterahvast seisid keset põlluvahelist teed, keset pärapõrgut, ning loomulikult ei suutnud teha muud kui naerda. Lõpuks saime aru, et naermisega olukord ei lahene ning Triibu ja Kat asusid rehvi vahetama, minule jäi olukorra jäädvustaja oluline roll. Kokkuvõttes võib öelda, et aega läks aga asja sai. Asusime taas teele kipaka varurehviga, millega sai sõita vaid 80ga, nii et isegi rekkad kimasid meist hiljem mööda....

Sõitsime mööda väikseid ja kõrvalisi teid, kuhugi me eriti jõudnud, sõitsime lihtsalt kas mööda või keerasime vasakule. Lõpuks õhtuks aga suutsime end siiski Narva-Jõesuusse vedada. Meie ööbimiskohaks oli Mereranna hostel kus registratuuris oli väga tore vene keelt kõnelev papi. Ma ei hakka kirjeldama meie õhtut Narva-Jõesuus restoranis Famagusta, ütlen vaid, et alguses oli see oli meeleolukas ning pärast me sõna otseses mõttes põgenesime sealt. Jõudes meie tuppa hostelis saime me küll toaukse õnneks lahti kuid võtit me enam kätte ei saanud, lukk oli lihtsalt katki. Niisiis, Kat ja Triibu maadlesid kell 1 öösel ukseluku ja võtmega, mina mõtsin end kasulikuks teha ja värsket õhku (nii palju kui seda sel suvel üldse oli) tuppa lasta. Õhku ei tulnud aga üks suur ja sumisev vaablane passis küll rõduukse taga ja lipsas kohe sisse. Niisis jahtisin mina mõnda aega vaablast, kelle ma lõpuks ka edukalt tagasi õue toimetasin. Selleks ajaks said ka tšikad selgeks, et võtit me kätte ei saa ja ust lukku kah mitte. Registratuurionu lubas, et temast ei pääse keegi mööda meie und rikkuma, niisiis jätsime võtme väljaspoole ust ning seestpoolt kaitsesime ennast tooliga, mille panime ukse ette:) Ja rampväsinutena me unehõlma vajusimegi.

Järgmine päev tõi enesega kaasa kuumarekordi ja meie reisisime edasi Narva poole, et külastada kindlust. Sealt leidis Kat kaks kena eesti poissi, kes nö. apteekrid olid. Juttu jätkus kauemaks ning ka head söögikohta teadsid nad soovitada - tore muidugi, et mei jätkus taipu seda neilt üldse küsida, muidu oleksime tõenäoliselt kuskil mäkis lõpetanud. Lõpuks kui kõhud olid pelmeene täis asusime tagasiteele Eestisse:) Ja me sõitsime, ja me sõitsime, ja me sõitsime. Peatusi me enam ei teinud, kuigi eelmine päev lubasime, et kõik kohad mis nägemata jäid, vaatame üle tagasiteel. Õnneks saabus Rakvere kiiresti, sest Narvas lasime ka katkise rehvi ära parandada ning Triibu tegi eelmise päeva venimist tagasi ning sõitis kõigist mööda oma pisikese punase putukaga.

Igatahes oli reis võimas. Ei tea kas ma luurele nende tšikadega läheksin (asi pole usalduses, vaid selles, et ei suuda vait olla ning naermata olla, st. avastataks meid kiiresti) aga samalaadsele reisile kindlasti. Aitäh tüdrukud!

suvi

2010-07-23T10:42:00.002+03:00

Nagu suvel kipub olema, on nagu küllaga vaba aega ja samas ei ole kah. On puhkus, nii mul kui Karl Erikul ning kuna ilmad on sellised nagu nad on, siis elab kutt päevad läbi õues. Päevad läbi on üks ringi jooksmine ja kisa ümber majade, õnneks ei lärma ainult minu laps aga ei saa salata, et tema hääl kostab teiste omadest ikka korralikult üle.
Igatahes on kutt õhtuti surmväsinud ja hirmnäljane, mis aga ei tähenda, et ta korralikult sööks ning poole päevani põõnaks.
Eile päeval oli poiss taas magamata, no tal lihtsalt ei ole selleks aega, sõbrad ju mängivad ning kindlasti jääb ta magades millegist väga tähtsast ilma. Ja õhtul kuskil peale 9-t kui hakkasin teda tuppa sööma ja pesema ajama (oi ta oli räpakoll) siis hakkas meie pisike draamakunn tööle. Käed tõusid ahastades taeva poole ning kutt teatas, et ta ei taha magama minna, sest magamine võtab tal nii kaua aega. Ausalt öeldes oli see väikese mehe maailmavalu päris naljakas vaatepilt. Aga lõpuks oli see kuri ema, kes haaras väsind mehe kaenlasse ja taris tuppa (saades mitmeid sinikaid ning karjumisest kõrvakahjustusi:). Siis muidugi tuli omakorda ooper läbi teha, sest kui kutt nägi talle valmis pandud sööki, siis ei olnud ta sellega rahul, et sööki nii VÄHE on. See oli midagi nii erakordset, sest ta tavaliselt kurdab, et kõike on liiga palju. Ja küll ta siis jälle nuttis ja jauras selle pärast. Lõpuks teatas, et jonn ei taha üle minna ja jonn on temast tugevam. Aga lõppeks sai siiski söödud (juurdegi pidin sööki panema), põrsajalad pestud ning voodisse, kus kustus imekiiresti.
Sellised need mõnusad kuumad suvepuhkuse päevad meil siis on, igal hommikul tundub õhtuni pikk maa olevat ning äkitsi on õhtu käes ja ei teagi kuis see nii kiirelt mööda on lennanud.

emadepäeva järelkaja

2010-05-13T20:22:00.007+03:00

Äratus "tähelilledega"

Tulevane pagar

Aina paremaks läheb...

Ega kõike tööd peagi ise tegema, vahepeal võib õpipoissi kasutada ja kamandada...

Vot mis välja kukkus - emadepäeva kringel, õnneks ikks päris mitte joonistatud nagu Karl Erik algselt soovis

Kes sõi, see kiitis ja sööjaid jätkus :)

tegemised

2010-05-13T08:27:00.002+03:00

Kuna emme on viimastel päevadel nakatunud spordipisikust (üks ohtlikemaid pisikuid, mulle tundub) siis on väikemees pidanud omal käel ja issi järelvalvel hakkama saama. Eilsel suurepäraselt soojal õhtul läksid mehed aiamaale, noh et natuke aiatöid teha ja mängida ja loomulikult tegeleda eestlaste meelisajaviitmisega - grillimisega. Kahjuks juhtus seal ka pisuke õnnetus, suuremad tüdrukud ehmatasid kutti nii, et see lendas käega vastu kuuma grilli. Kui mina oma sporditegemiselt tagasi jõudsin, olid pisarad kuivanud ja poiss vapper. Teatas asjalikult, et kreemi tuleb peale panna ja siis saab korda. Ilmselt olin mina liiga kahtleva näoga, seega pidi kutt emmet rahustama, et pole ullu, onju emme, pole ullu. No mis sa ikka selle peale öelda oskad - targutasin kaasa, et pole ullu jah!

emadepäevajuttu

2010-05-11T11:26:00.004+03:00

Reedel lasteaiast koju tulles teatas noorhärra mulle, et pühapäeval on jälle emadepäev(mõni päev varem oli lasteaias emadepäeva kontsert). Kinnitasin seda ning küsisin, et kas sa emmele midagi teed ka? Vastati kiirelt, et jah, kringlit ja sina teed pannkooke. Kuna mul pannkoogitegemine enamasti ei õnnestu siis üritasin välja vabandada, et ma ei oska korralikult teha neid, aga ka see polnud probleemiks, asi mängiti kiirelt ümber ning minul kästi kringlit teha ja Karl Erik teeb siis pannkoogid. Küsisin veel, et ehk teed emmele kaardi ka ja joonistad peale midagi? Mhmh, teen, ma joonistan sinna suure I tähe, teatati kindlalt. Ma muidugi ei osanud I-tähte emmega kuidagi seostada ning küsisin, et miks I tähe? Aga see on ju onu Innari täht! Mul pandi mõneks sekundiks suu kinni sellega, aga ütlesin, et tee ikka emme täht, et onu Innari oma pole vaja teha. Aga ma ei tea milline on emme täht, öeldi mulle. Ma siis ütlesin, et tee E-täht sõnast emme, et kirjutadki selle. Sellega oldi nõus ning vestlus lõppenud. Mõne minuti pärast kostus tagaistmelt, et jajah, ma teen veel suure U tähe ka sinna. Miks, see jäigi mul teada saamata kuna ta ei teadnud seda ise ka.
Kõigest nendest suurtest plaanidest sai teoks ainult see, et ma küpsetasin pühapäeval kringlit.

diilimees

2010-05-03T09:37:00.003+03:00

Vanaisal on binokkel, mis Karl Erikule meeldib - nädalavahetusel muudkui käis sellega ringi ja vahtis kõiki asju, ka toas. Siis hakkas kauplema, et vanaisa binokli talle koju laenuks annaks. Ei antud. Siis läks kutt onu Aare juurde ja küsis kas temal on binokkel kodus, onu Aare, aus mees, vastas pahaaimamatult et ikka on. Ja egas siis tähtis ei ole, milline binokkel käes vaid peamine on, et oleks üldse binokkel, siis rääkis Karl Erik salaplaani välja, et suvel tuleb vanaisa onu Aare juurde ja tervitab teda ning annab oma binokli onu Aarele ja siis onu Aare annab enda binokli Karl Erikule. Ja oligi diil tehtud.

puhkus

2010-04-23T10:20:00.000+03:00

Mul on puhkus. Üle pika-pika aja. Noh puhkuse algus oli ikka selline klassikaline - kogu elamine korda ja pesumasin muudkui undas ja aknad sai lõpuks puhtaks - pärast oli päike kohe kuidagi soojem ja eredam. Ja siis tuli laiskuseuss. Siis ma vedelesin ja lugesin ja magasin ja küpsetasin...
Eile võtsin siis end lõpuks kokku ja vedasin välja kõndima loodus näis helgem isegi päike võitles end pilvede vahelt piiluma. Ja nii ma siis sellele porisele ringile läksin, oi ma olin enda üle uhke. Ja lõpuks tasus kõik end veel kuhjaga ära - heinamaa peal nägin kahte rebast hiiri püüdmas. See oli selline tõsiseslt helge hetk ja nägu venis kohe ise naerule, see kuidas nad minust välja ei teinud ja muudkui hüppasid ja siis natuke aega kugistasid. Mis tuletab meelde, et meie vanapaks Tšambu on kah lõpuks täisvereliste kasside ridadesse astunud, nüüd ta juba teab mida hiirtega teha. Kui veel eelmisel aastal vedas ta igasuguseid elukaid meile uste taha - poolikuid sisalikke hiiri jne siis sel hooajal on ta aru saanud et need asjad on söömiseks. Võibolla on see elutarkus tulnud talle sellest, et hoolimata igasugu hõrgutavatest kassikonservidest, mida me talle koju kokku tassime, maitseb ta mõnda vaid keeleotsaga ning ülejäänu laseb südamerahuga halvaks minna. No ja egas me siis lollid pole, me lihtsalt ei osta ja ei pane talle süüa enam. Noh ja kui kõht ilgelt tühi on siis ju sööd hiirt kah...džunglistaarid sõid vaklasid ja prussakaidki...asi see nüüd kiskjal ühte pehmet sooja elujõust pakatavat hiirt siis süüa pole :).
Niiet meie kass oma 8 eluaasta juures kassistus. Emme on õnnelik!:)

pilte tillusõidust

2010-04-22T12:59:00.000+03:00

Teel finishisse

Hambad pingutusest ristis

Start

tädi Malle

2010-04-19T13:50:00.000+03:00

Laupäeva hommikul meelitasime Karl Erikut sööma teatega, et peale sööki läheme külla. Oi Karl Erikule meeldib külas käia, eriti veel kui ta kuulis, et tulevad ka vanaema-vanaisa ja onu Aare-tädi Anneli. Küsis igaks juhuks kiiresti veel üle, et kas Mirt kah ikka tuleb ja kui jaatava vastuse sai siis oli väga õnnelik - talle lihtsalt meeldivad kõik need eelpool loetletud inimesed väga - viimase aja lemmikuks on ntx kujunenud Mirt.
Siis aga tulid küsimused, mida mina üritasin vältida - kellele külla minnakse ja miks.
Noh ja kui ma siis ütlesin, et me lähme tädi malle sünnipäevale, siis teatas kutt, et tema ei tule. Ta oli nõus isegi üksi koju jääma (pimedani) aga teatas väga resoluutselt et ta ei tule.
Lõpuks otsisin siis kapist välja uued teksad ja uue särgi ning vesti ja meie väike edevuse hunnik tahtis neid niii väga selga panna, et nõustus kaasa tulema.
Kohale jõudes hoidis kutt madalat profiili - igaks juhuks ei rääkinud kellegagi. Varsti hakkas siiski küsimustele vastama, isegi tädi Malle omadele. Ning siis juba seletas laialt oma uutest legodest ja tagasihoidlikkusest ei olnud enam jälgegi.
Edukalt kodus tagasi olles teatas Karl Erik issile, et ta ei kartnudki tädi Mallet ja tädi Malle ei rääkinud üldse kõva häälega ja tädi Malle ei hammustanud kah teda.

spordimeeste värk

2010-04-18T19:33:00.000+03:00

Nagu juba varasemalt märgitud, on Karl Eriku issi suuuur spordimees - muudkui jookseb, sõidab, ujub, kulgeb jne. Ja egas poja siis issist kehvem saa olla. Nädal tagasi sai rattalt abirattad maha võetud ja kutt on nädalake tublisti jub ringi kimanud - eks kukkumisigi on ette tulnud kuid need pole eriti märkimisväärsed. Kuna issi oli end juba jupp aega tagasi Jõelähtme Rattamaratonile kirja pannud otsustasime seda teha ka poisiga - esialgu siiski tillusõidule. Ja loomulikult jahvatas Karl Erik sellest kõigile, kes seda kuulda tahtsid, vahel ka neile keda see üldse ei huvitanud...
Igatahes oli juba eile õhtul elevus jube suur, seda enam et ilmateade lubas kõike muud kui head rattasõidu ilma. Hommik algas põnevalt - vaatasime tuule käes võimsalt painduvaid puid, kolmest ilmakaarest (korraga!) sadavat lörtsi ja mõtlesime kuis serveerida poisile teadet, et äkki ikka ei läheks elu esimesele rattavõistlusele.
Õnneks tuli siiski päike välja ja see aitas natuke tuule tugevusest mööda vaadata ja nii me teele asusimegi. Kutt sai hommikul igatahes kõvasti eluelamusi - Leoki võidusõidu motikas ja suured atv-d ja politseiauto! - ei teadnud kuhu ära vaadata.
Ja siis tuli sõit - number rattal ning start antud hakkasid kõik tillud vastu tuult künkast üles rühkima, Karl Erikul olid lausa hambad ristis, niivõrd suur pingutus oli, siis oli aga tagasipööre, tuul tõukas selja tagant ning finishis see väike spordimees oligi. Sai oma mahla ja kommid kätte ning siis tuli adrenaliinitulv - siis kukkus nagu hull edasi-tagasi sõitma.
Õnneks suutsin meelitada teda siiski suurte onude starte vaatama ja kui kõik rajale olid läinud (kaasa arvatud issi ja onu Aare) siis hakkas üks hirrrmus pikk ja vaevaline ootamine. Vahepeal suutis poiss igasugu asju teha ja öelda kuid lõpuks oli ooteaeg juba nii pikaks veninud, et ta lihtsalt pidi ühe korraldajaonu juurde minema ning küsima, et kas onu teab millal issi ja onu Aare tulevad? Onu kahjuks ei teadnud, nii ta painas mind edasi.
Aga lõpuks issi ja onu Aare siiski tulid ning lõpuks saime me ka koju tagasi sõita kus väsinud Karl Erik kohe magama jäi ning siis kõige suurema vaeva nägija (loomulikult mina!) samuti sooja voodisse puges ning uinus mitmeks-mitmeks tunniks. Loodan, et ühtegi võistlust niipea ei tule!

...pärlid...

2010-03-07T20:13:00.000+02:00

Käisime täna ujumas Kuusalu ujulas. Peale pääsme lunastamist hakkasime end ülerõivastest vabastama. Ühel hetkel istus poiss siis maha sikutas saapaid jalast ja teatas, et võtab ise saapad jalast ära sest tema ei karda saabaste lõhna...

argumenteeritud vestlus

2010-02-21T18:40:00.000+02:00

Karl Erikul on põranda peal palsteliin ja sellega seotud tarvikud laiali. Kuna te enam ei mängi nendega siis palub issi tal ilusti asjad kokku korjata, sest muidu on nad kõigil ees. Karl Erik aga teatab issile - "Ma ei saa neid kokku korjata, mul on lühikesed käed!"
Issi pani suu kinni ja korjas asjad ise üles.

rubriigist:"Öiseid pärleid"

2010-02-03T16:16:00.000+02:00

Taas ühel ilusal ööl hõikas Karl Erik emmet ning teatas, et tahab emme-issi voodisse tulla. Üritades taas selgitustööd teha, miks ikka igaüks oma voodis peaks magama, tuli poja poolt ahastav ja südantlõhestav selgitus - "Aga minu voodis on ikka niiiiii igav!!!".
Kui üritasin rääkida, et öösel nagunii magad ja siis on ju ükskõik siis teatati mulle, et "Teie voodis on huvitav!!!" (sama ahastavalt ja südantlõhestavalt).
Selle peale ei osanudki nagu midagi kosta - aeg-ajalt on meie voodis tõesti huvitav aga nii väike laps ei tohiks sellest ju midagi veel teada... :).

nimed

2010-01-21T12:54:00.000+02:00

Karl Erikul on nii, et emme on ikka emme ja issi on issi. Tädi Anneli on tädi Anneli ja onu Aare on onu Aare - vahel ka lihtsalt Anneli ja Aare. Ühte vanaema kutsub ta vanaema Leidaks, siis vanaisa ikka vanaisa ja teise vanaema nimeks on kujunenud Kuule Sina.

palju vett on merre voolanud

2010-01-21T12:28:00.000+02:00

Kui kaks täiskasvanud käivad päevast-päeva tööl ja laps lasteaias, siis loomulikult ei jõua keegi vahvatest olukordadest ülestähendusi teha. Kahjuks - peaks vist lisaks kokale ja koristajale, kunagi kui rikkaks saame, kirjutaja kah palkama...
Igatahes, meie poja magab oma 3. sünnipäevast saadik oma toas suure poisi voodis. Ümberkolimine läks valutult ning enamasti magab kutt ilusti terve öö oma voodis. Ainult nii 2 korda öö jooksul peab emme mööda kodu, kutt süles, ringi silkama ja poissi pissitama. Vahel on aga nii, et Karl Erik tahab poole öö pealt emme-issi voodisse tulla, kaisus on ju ikka nii mõnus olla. Sel nädalal ühel öösel toimus meie kodus Karl Eriku ja issi vahel järgmine dialoog:
KE (peale potil käimist): virilalt "Tahan teie voodisse".
Issi: veenvalt "Ei Karl Erik, oma voodisse lähed ikka".
KE: võimukalt "Issi, ära vaidle minuga!!!"
Issi:"Ei poja, me ei mahu..."
KE: "Ära vaidle!!!"
Ise oli poiss juba meie voodis ja käskis issil muudkui tasa olla ja mitte vaielda temaga.
Kuigi mu kõri oli jubedat moodi valus ja häält üldse välja ei tulnud siis oi, kuidas ma ikkagi naersin - muidugi vaikselt ja hirmsa valuga pooleks.
Lõpuks oli see ikkagi emme veenmisjõud mis Karl Eriku oma voodisse magama saatis - kus ta põõnas rahulikult hommikuni.

hümn

2009-08-24T12:59:00.000+03:00

Vaatasime pojaga usinalt kergejõsutiku MM'i ning mingil hetkel sattusime autasustamisele. Kahjuks päris täpselt ala ei mäleta, aga kulla võitis Jamaica naisvõistleja. Mina üritan pojale seletada, et kohe hakatakse hümni mängima ning näidatakse Jamaica lippu. Poja vastu, et mis lippu, et kas Eesti lippu? Ma siis uuesti räägin, et nüüd mängitakse Jamaica hümni jne. Karl Erik seepeale, et jah, Maika hümni. Mina ikka, et ei ei Jamaica mitte maika, poja kindla veendumusega, et jah, Maika.

2009-08-17T15:52:00.000+03:00

Tegim ma ühel laupäeval pannkooke ning Karl Erik askeldas toas. Ühel hetkel astus ta kööki sisse ning teatas: "Issi, ma sõin lasteaias salatit..". No ma muidugi kiitma, et oi kui hea laps jne, et salatit peab sööma, sest ega seda eriti juhtugi kui laps meil salatit sööb. Olin ma oma jutu lõpetanud teatas ta: "... ja sülitasin kohe välja". Selle peale ei osanud ma enam midagi ütelda.

Kes ma olen?

2009-08-17T15:49:00.000+03:00

Ühel õhtul magamaminnes vestlesime voodis ning mingil hetkel teatas Karl Erik:
Mina olen mittekeegi. Issi, lepime kokku, et sina oled sina ja mina olen mina ja emme on tema ja vanaema on tema ja vanaisa on tema!

2009-06-30T10:57:00.000+03:00

Jaanipäeva paiku veetsime nädalakese vanavanemate juures. Oi kuidas Karl Erikule seal meeldib! See nädal kujunes aga üheks katsumusterohkemaks tema väikese ajaloo juures. Nimelt - esmaspäeval hammustas teda mingisugune putukas põsest nii, et poja nägu oli 2 päeva paistes. Kui see paistetus hakkas taanduma, siis kolmapäeval sai ta putukalt hammustada mõlemasse jalga! Parem jalg läks paiste ja poiss röökis kui ratta peal. Neljapäevaks küll jalavalu taandus, kuid õhtul kukkus kutt suures edevusehoos suuga vastu lauda, nii et `mokk löhki kui jänesel` ja reedel jäi pöial aiavärava vahele.

Kui aus olla siis see vigastustelaine muidugi eriti mind ei üllata kui arvestada tema energilisust ja paigalpüsimatust. Ta suudab ühe koha peal paigal olla vaid magades, muul ajal - kaasa arvatud söömiise jala ning poti peal istudes on tal vaja kogu aeg ringi sahmerdada.

Niiet eks tuleb meil apteegi tihedamini väisata, et kõik vajalik esmaabiks olemas oleks ja jääme aga uusi haigetsaamisi ootama. Poiste värk...

keerame Pamelale

2009-06-18T09:30:00.000+03:00

Meie laps räägib juba rohkem kui vahel võiks(vähemalt vanemate arvates :) ) kuid samas vajab nii mõnigi lause tõlget ning tihti ei saa ka meie aru mis kulda sealt suust tuleb.
Eks mõistatage mida see tähendab:
"keerame p(P)amelale"

Ahjaa, väga lahedasti küsib ta süüa või midagi muud mis ta soovib: "Kas tahan süüa" või "Kas tahan õue minne " vms. On endale meelde jätnud ja mingi seose loonud meie küsimustest temale, et kas tahad kartulit süüa või kas tahad multikat vaadata jne.

kuidas meie issi uue nime sai

2008-08-19T19:30:00.000+03:00

Karl Eriku issi on kõva spordimees, tal on pea aasta läbi jooksuaeg. Annika sünnipäeval (16.august) päädis see jooksuhullus siis Helsingi maratoniga.
Pühapäeva hommikul, nagu ikka kell 7, ärgates ronis meie jõmm kohe issile selga, sest seda ei juhtu ju eriti tihti, kui ärgates issi voodis on. Emme siis üritas selgitustööd teha ja teatas põnnile, et issil on ai-ai, issi on sant. Mille peale poja teatas - issi ants.
Ja nii sai meie issist Ants!

lasteaed

2008-08-12T13:27:00.000+03:00

Kui kevade poole vaatasin oma linnupoega, siis tundus ta olevat igati valmis minema lasteaeda või siis üleüldse kuhugi, kus ei ole ema kaasas. Juuli alguses olukord muutus, jõmm otsustas eriliseks memmekaks hakata, nii et mul tuli lausa hirm peale.
Eilsest siis hakkasin poissi lasteaiaga harjutama. Ja kõik läks suurepäraselt! Ma ei tea isegi kas olla õnnelik või mitte. Õnnelik muidugi sellepärast, et see lihtsalt läks - aga ilmselt oli suuresti asi selles, et lasteaias oli ikka mitu-mitu traktorit - poja lihtsalt tormas mänguasjade juurde ja hakkas nendega tegelema. Kui emme küsis, et kas musi-kalli saab, siis vastati üle õla, et ei taha ja tehti muuseas tadaa. Eks ma siis sealt niiviisi, kerge segadus hinges, tulema tulingi.
Ja kui täna hommikul poja üles ajasin ning teatasin, et nüüd vaja lasteaeda minna, siis ohh seda õnne ja rõõmu! Kohale jõudes marssis taas mängima aga täna õnneks oli aega musi-kalli emmele teha. Kohe parem oli olla pärast seda - mu laps ikka hoolib minust!
Tõenäoliselt tuleb mingi hetk ka tagasilöök, st. poja ei taha lasteaeda minna ja emasüda valab lapse nutu peale pisaraid, kuid siiski on algus olnud paljutõotav ja loodame, et paremaks muudkui läheb.
Ahjaa...ja fotoka võtsin juba eile lasteaeda kaasa - et jäädvustada poja esimene lasteaia päev. Täna oli siis juba teist päeva kaasa aga ühtegi pilti teemal ´lasteaed` ei ole veel meelde tulnud teha...

ai-ai ja pähh-pähh

2008-06-05T14:15:00.000+03:00

Meie peres kuuleb päeva jooksul raudselt kõige rohkem väljendeid ai-ai ja pähh-pähh. Neid hakkan ma kordama juba hommikul ärgates, eriti palju on need tarvitusel õues ringi tuisates ning nii kuni magamaminekuni välja. Õhtul kui isa koju tuleb siis lisanduvad veel tema ai-aid ja pähh-pähhid. Lisaks on poja kah väike pärdillo ning kordab neid päevajooksul ei-tea-kui-palju-kordi.
Aga oleks siis neist abi!

Kui me lähme vasikaid vaatama, siis on seletab poja igal sammul, et ai-ai. Seda on siis traataed ja okstehunnik, seda on auk vasikateaia taga ning kivid. Absoluutselt kõik!
Aga hoolimata oma teadmistest läheb ja katsub poiss kõike ja auku kukuks kah vist 2 x päevas ning kividel joostes kukuks oma põlved kah muudkui puruks.
Ja eile siis tuli kulminatsioon. Loomulikult on ka elektrikarjus ai-ai aga poja sattus vasikate söömisest nii suurde vaimustusse, et korjas aia tagant võilillevarsi ning tahtis loomadele ulatada. Ja hoolimata emme-issi kahehäälsest eriti valjust ei-eist ja ai-aist suutis kutt säraka ära saada. Loomulikult oli nuttu kui palju ja kohe oli ju vaja emme sülle saada ja lohutust leida.
Aga sama kiiresti oli tarvis ka jälle maha saada, sest vasikad olid ikka eriti lähedal ja põnevad. Ja kordus peaaegu sama stsenaarium, endal veel pisarad põskedel kuivamata hakkas põnn taas võililli kakkuma, et neid siis vasikatele ulatada. Seekord päästis särakast eriti kuri ei.

Igatahes tuleb kahetsusega tõdeda, et tark õpib oma vigadest aga meie poja nii loll, et ei õpi enda omadestki...

teletupsud

2008-05-28T16:49:00.000+03:00

Noh, meie perre on jõudnud ringiga tagasi neli värvilist ja paksu tupsu. Tagasi ses mõttes, et siis kui ema veel keskkoolis käiv `kampsun`oli, siis fännas ta tupse täiega ja ei jätnud naljalt ühtegi osa vahele. Õnneks oli tal ka mõttekaaslasi, nii et eriti suur friik ta omaarust ei olnud...
Noh aga nüüd on siis tõesti käes aeg kui võis tupsud tagasi telerisse lasta. Ja uskumatu, poja on ikka täiega sillas ning vaatab üksisilmi paksukesi ning tantsib ja häälitseb kaasa.
Igatahes on hirmus armas, et poissi miski köidab ning emme saab rahulikult omi asju teha.

leksikon

2008-05-28T08:44:00.000+03:00

Kuna meie põngerjas on aktiivne lobamokk nagu ta emagi siis tooks ära tema väikese sõnavara, mis siiski hoogsalt igapäev täiustub.

Oma näol ja pehal oskab ta näidata enam-vähem tähtsamad kohad ära, kõige äratuntavam sõna on nninnna ehk siis nina.
ssss - silm
ba - varvas
ks - juuksed
baba - naba
tibù (rõhk siis u-tähel) - nibu ja ka tibu ehk siis kanapoeg
Üldse on meie poja kergelt prantslane, sest talle meeldib rõhku asetada viimasele silbile.
papà - papu ehk king ehk jalanõu
kikù - tigu ja emme
pih-pah-puh - vihm
auh-auh - kutsa ehk koer
iga - siga
nonu - onu
tädi - tädi
mämm-mämm - igasugune söök, ka liivakook
kaaa - naabripoiss Egert (suur sõber)
eee - Egerti suur õde Nele (Karl Erikule meeldivad vanemad naised:)
mimmu-mimmu - naabritüdruk Berta (sest emme kutsub Bertat mimmuks:)
pata - Berta õde Marta
nimma - naabritüdruk Emma ja ka emme
pada - padi
aknn - konn
oss - uss
nga - lennuk ja rong
nna - linnuke (ka vares on linnuke)
krruua - traktor, kurg, ratas
uue - õue
tu-tu - auto
kik - kõik
kinni - kinni
pai - pall ja ka pai
kai-kai - kalli-kalli
ti-ti - kiisu ja ka issi
pfin-pfin-pfin (keel on sõna ütlemise ajal hammaste vahel) - pingviin ja teletupsude Tinky-Winky
amma - hammas ja hambahari
pä - müts pähe
kaia - sall kaela
kammi - kummik
ka - sokk ja püksid (lihtsalt erineva rõhuga öeldud)
uua - juua
ah - mahl
pudu - puder
kah - kahvel
mana - banaan ja ka vanaema
ape - no loomulikult apelsin
api - tähendab et peab tooma lapi, sest on põrandale pissinud
tudu - tudule
mumm ja mõmm (enamasti väga ühtemoodi öeldud) - mesimumm ja karumõmm
mii - piim
pii - veel
be - leib

Üldiselt näib, et meie silmarõõm armastab hirmsasti konsonante. Ja nagu öeldud, sõnavara täieneb iga päevaga - ole ainult mees ja ürita aru saada mida sulle öelda tahetakse. Ja eks ilmselt kõik sõnad ei tulnud hetkel ka meelde kuid hetkel nendest piisab ja poja suudab end kenasti arusaadavaks teha - mulle.
Aga igatahes loodame, et nüüd hakkavad kõik uksest-aknast sisse trügima, et saaks meie andekuse hunnikut hoidma tulla, sest leksikon on olemas ja pole muret, et ei saa lapse nõudmistest aru!

kasvamise võlu

2008-04-09T17:53:00.000+03:00

Kasvamise võluks võib siis hetkel pidada seda kuidas poja on füüsiliselt arenenud ning õues on kohe meeldivam temaga käia. Ja ka iseseisvunud on ta päris edukalt. Trepist alla minek käib veel nii, et enam-vähem hoiab käest kinni kui üles vudib mõnuga ise ning enamasti ei taha toetuda ka ei seinale ega käsipuule.
Ja kui õue saame siis pistab padavai plagama mänguväljaku poole, emme jääb kaugele selja taha ja võib ka olemata olla kui õues veel teisi lapsi on - eriti tüdrukuid.
Alles see oli kui mänguväljakul pidin temaga sammu pidama ning trepist muudkui üles ja alla traavima, sest nii palju ohtlikke kohti oli igal pool ja nüüd ronib kutt ringi nagu väike pärdik ja muudkui suhistab liumäest alla lasta. Ning ronimisredelil laseb end isegi mõneks sekundiks rippu ning siis kukub alla - see kukkumise osa paistab tal lemmik olevat.
Ja liivakasti mõnud on kah juba peaaegu avastatud - ainult, et kahejalgsed võiksid soovitavalt kaugemale hoida sest vahepeal on seal liivatorm. Kass see-eest võib kastis lamaskleda, sest teda on eriti lõbus liiva alla matta. Mis sest, et pärast on kodu ja eriti emme-issi voodi paksult liiva täis, sest kass kogu aeg üritab ikka sinna magama pugeda. Ja õhtuti me siis muudkui pühime liiva oma voodist välja...
Ja üleüldse on emmel aega rohkem teiste emmedega pläkutada, sest ilmad läevad ilusamaks ja lapsed on rohkem õues...kuigi praegu on veel suur tõenäosus selle koha peal passimise ning jutustamisega varbad ära külmetada ja haiguseuss kallale saada.
Aga hästi mõnus on, kui poja nii isesaeisev on, see annab lootust, et mõne kuu pärast lasteaeda minnes jookseb ta teistega mõnuga mängima ja emme võib rahuliku südamega oma toimetuste juurde pöörduda - kui siis just asi totaalselt muutunud ei ole...

Sama laps, sama koht, 5 päeva vahet ja täiesti erinevad meele- ning ilmastikuolud.

2008-03-05T14:58:00.001+02:00

04.märts - rõõmus härra Puhaspoiss oksakesega.

29.veebruar - murelik härra Mudakukk oksakesega.

täiuslik päev

2008-03-05T14:39:00.000+02:00

See täiuslik päev on siis täna. Aga mitte selles mõttes, et Karl Erik oleks öösel vaguralt oma voodis magada nohisenud ja päeval ei oleks meid mitmel korral jonn külas käinud ja et poiss oleks ilusti potti pissinud mitte igasse tuppa suvaliselt soristanud ja et poja oleks intelligentset vestlust aretanud ning tänanud ja palunud õigetel hetkedel. Või et kass oleks terve öö oma kohal magada nohisenud ja mitte mööda voodit traavind ning häälekat välja nõudnud või siis vaadanud oma haledate silmadega mulle otsa nagu kõige näljasem (ja rasvasem) kass maapeal. Ei. Üldse mitte midagi sellist pole olnud. Aga on päike. Ja see päike on soe. Ja on lumi. Ja see lumi on külm, valge ja puhas.
Sest oli juba kergelt kõrini sellest lõppematust porist ning Karl Erikust, kes absoluutselt iga oksa õue pealt pidi üles korjama ja oma suhu toppima. Nüüd on oksad lume all ja ema ei pea hüsteeriliselt karjuma lapsele, et viska oks käest, see on pähh!
Ja riided jäävad puhtaks, isegi kui on tarvis maoli maas aeleda ja auto all külmetavat kassi parastada.
Ja liugu saab lasta - sest niiiiii mõnus on pehmesse lumme maanduda.
Ja saab lausa 2 korda päeva jooksul õues käia - ikka seetõttu, et riideid ei pea iga käigu järel küürima.
Niiet täiuslik päev. Ja eriti täiuslik on see mõnus vaikus, poja magab (nohinal oma voodis), kass magab (norinal pikniku korvis), pesu loperdab vaikselt akna taga tuule ja päikese käes, naabreid ei ole kodus, ning ülemiste naabrite deegu paistab kah magavat mitte oma põgenemiskäiku kaevavat.
Ja et seda päeva veel täiuslikumaks teha, peaks ka ise end tudule sättima...

2008-02-13T18:43:00.000+02:00

Viimased 2-3 kuud on Karl Erikul ilmnenud kergekujuline võõrastamine – st. Ei hakka küll võõraste peale nutma kuid on väga ettevaatlik ja tagasihoidlik ning üritab olla eriti pisike ja kerge, et emme-issi teda võimalikult palju süles jõuaks kanda ja turvata.

Selline häbenemisefaas kestab maksimaalselt 45 mintsa ning siis saab sellest vaiksest ja märkamatuna püsivast inglikesest meile igapäevaselt teadaolev väike kuradike, kes karjub ja jookseb ja näpib kõike ja ei kuula üldse sõna.

Seda kõike siis võõraste küllatulemisel või kui me ise võõrasse kohta läheme.

Kuid eila tuli mu kallis abikaas töölt ning poja, kes tavaliselt rõkates issile vastu läheb ning siis igasugu asju räägib ja vaatab issit nagu oleks see kullast, põgenes seekord hoopis oma issi eest. Otsis kaitset emme turvalisest sülest ning kõõritas altkulmu isa poole. Asi oli lihtsalt selles, et iss tuli koju poole vähemate juustega kui poja mäletas ja loomulikult sai see piisavaks, et teha issi võõraks ning hakata häbenema ja võõrastama!

Õnneks möödus see seisund kiiresti ning mu mehed hakkasid peagi tegelema oma igaõhtuste rituaalidega (noh ntx voodi peal hüppamine) ja emmele anti puhkust.

Samas viis see mind mõttele, et egas ma vist tohi niipea juuksurisalongide poolegi vaadata, kuigi tahaks. Eks emad ju ikka ohverdavad oma laste nimel – mina pean ohverdama oma normaalse välimuse...sest ei kujuta ette kuda ma oma kullatüki võõrastamise üle elaks, kanaema, nagu ma olen.

vabadusest

2008-02-12T13:57:00.000+02:00

Kuna ma olen üks suuremat sorti kanaema, siis on loomulikult minu laps olnud kogu aeg koos minuga ning ma ei ole temast eriti üle 10 meetri või poole tunni eemaldunud.
Kuid nüüd, viimase paari kuu jooksul on meil tulnud ette kohe selliseid mitmetunniseid eemalolekuid teineteisest - küll siis põnni hoidjaks issi või vanaema.
Loomulikult tilkus mu süda verd kui lapse esimest korda hoida jätsin ning ära läksin - no aga jõulukingid tahtsid ju ostetud saada...
Ja siis ma muudkui mõtlesin oma tupsukese peale ja kujutasin ette kuidas ta hüsteeriliselt karjub ja jookseb mööda kodu ringi ning nõuab emmet (kuigi ta jätkuvalt seda sõna välja ei oska öelda - kujutlustes on kõik võimalik!). Ja siis ma muudkui helistasin ja õpetasin oma kallist kaasat mida ta tegema peab ja kuidas. Ja loomulikult küsisin pidevalt oma kallikese järele, kes aga minu suureks pettumuseks, oli suur rahu ja rõõm ise.
Noh nüüd on selliseid väikseid ärakäimisi kogunenud mul juba õige mitu. Viimane oli kohe nii pikk et ei tulnud ma isegi ööseks koju. Ja helistasin kah vaid ühe korra, sest tõesti oli üks minu arust tähtis asi ütlemata jäänud. Ja hämmastav - laps ikka rõõmus ja hoitud ja mees vaata et veel rõõmsam kui laps - sai naisest puhata!:P
Ja poja emme käikudega juba nii harjunud, et pruugib mul vaid korraks mingi kott kätte võtta kui juba jookseb kiiremas korras mulle tadaa tegema - nii kõrini on emmega koos olemisest vist.
Ja kui ise natuke kauem ära olla siis on laps kah kohe 100 korda kallim ja armsam ja kindlasti olen siis 100 korda parem ema kah - kuni järgmise pahanduseni...

naljakas lugu

2008-02-05T18:29:00.000+02:00

Varem mõtlesin alati, et mismoodi need emad küll oma pudinat suust välja ajavatest lastest aru saavad.
Ntx. eelmisel aastal (või siis jah, nüüd juba üle-eelmisel aastal) saime endale uued naabrid, kellega käis kaasas ka väike 2-aastane poisijõmm, kelle piiksumisest mina kohe mitte-kui-midagi aru ei saanud. Ja ta ema muudkui vastas nendele piiksatustele ja paistis, et need vastused täiesti rahuldasid väikemeest. Nad suhtlesid!

Noh nüüd on siis meie majas sama asi päevakorral. Jõmm üritab elu eest end aru saadavaks teha, loomulikult soovin ka mina end meeleheitlikult talle arusaadavaks teha. Ja nii me siis suhtleme ja isegi žestikuleerime.
Ja ka meie põnn on hakanud piiksuma ning kummalisi hääli ja häälitsusi suust välja ajama. Ja täitsa lõpp - ma tõesti saan tast aru! Välja arvatud need korrad, kui ta väga armasti ja nõudlikult ja järjepidevalt korrutab oma kõige selgemini arusaadavat sõna - aitäh. Ja ta korrutab ja korrutab ja näitab kuhugi lakke, riiulile, aknale ning tahab hirmsasti miskit saada. Aga ema ´va tumba, ei saa lapsest aru.

Aga igatahes on lahe see, kuidas väike pätt juba kõnest aru saab. Kui ntx enne lõunast piimalaksu küsida, et kus joogitops on, siis võtab väikemees jalad selga ning kablutab topsi otsima, või kuidas ta oma lutti otsib ja pidevalt teatab, et see on kadunud jne, jne.

Lõbus on, enamasti!

avastused

2007-12-31T13:31:00.000+02:00

Mida saab teha LEGOga? Seda saab suhu pista ja närida, seda saab kastist välja võtta ning siis tagasi kasti asetada, seda saab terve kastiga kolinal ümer kallata, seda saab loopida, seda saab emme-issi juurde tarida just siis, kui nad keskendunult liikuvat pilti jälgivad jne, jne. See tähendab lõputult võimalusi.

Mida ei saa teha LEGOga? Seda ei kuidagi kokku panna, vähemalt mitte üksinda ja rahulikult vaid ikka koos emme-issiga, eriti kui nad keskendunult liikuvat pilti vaatavad.

esimene jõulupidu...

2007-12-18T12:54:00.000+02:00

...möödus ringi rabeledes. Nii mulle kui põnnile. No oli suur saal ja oli palju ruumi ja väike pätt kasutas seda kõike ikka täiega ära kah.
Esiteks ei saanud me isegi korralikult riidest lahti võetud kui oli tarvis vaja kuuske joosta näppima.
Minutike möödus kuuse juures, tulesid ja läikivaid kerasid imetledes, siis avastati laud, kus oli väga kunstiliselt säätud pudelid ja kõrrejoogid. Loomulikult oli neid kõiki vaja katsuda ja ilmselt mõtles väike sell, et tal võiks rohkem käsi olla, et saaks kõik laua pääl asuva sülle krahmata ning siis võiks piisavalt kiired jalad olla, et emme eest plehku panna. Noh...kiirust tal jah on, tegi mulle minu kontsadel ikka silmad ette aga jõudu on see-eest mul rohkem ning rakendasin seda üsna hoolikalt, et erinevat joogi-ja söögikraami pisikestest ahnetest pihkudest kätte saada.
No ja siis avastati toolid, kuhu ta hiljuti peale õppis ronima. Ja kuna toolid olid reas, siis oli nende peal jõle lahe turnida, ikka oma talvesaabastega tuli terve rida toole läbi tatsuda. Ja võõrale tädile tuli tingimata demonstreerida, kus nina asub, seda siis tädi näo peal...
Ja jõuluetendust vaatas meie jõmm umbes 4 mintsa, siis sai siiber ja oli vaja taas hakata maid avastama - näiteks oli küünlad jube põnevad, eriti lahe oli see, et nad olid maas, niiet kindlasti oli vaja oma ilusate peoriietega põrandaid pühkida. Ja prügikastisisu oli kah väga paeluv, sealt sai tühje kõrrejoogi pakke ntx., Ja keset etendust on päris lahe ka kõva häälega karjuda, peaks kah teinekord proovima!!!
Aga noh, lõpuks see pidu lõppes (kusjuures etenduse lõpp ja seega see õpetlik point, jäi mul nägemata just selle kohutava huvi pärast prügikasti vastu) ja kommikott oli kah jõuluvanalt kätte saadud. Algas rahulik kodutee, mille jooksul emme närvide rahustamiseks pool kommikotti tühjaks tegi....

luti lugu

2007-11-22T14:12:00.000+02:00

Kui meie kullatükk sündis, siis otsustasin, et mina talle lutti ei anna. Pole ju vaja kui 24/7 on ema oma kõige parema kraamiga (ehk siis piimaletiga) kogu aeg saadaval.
Ja hoolimata sellest, et esimese kuu veetsin sisuliselt tervenisti diivanil pikali olles ja last tissitades, no ei andnud alla...laps lutti ei saanud.
Ja siis ühel hetkel mõtsime, et proovime seda vidinat talle aga siis oli ta jub nii uhke ja enesekindel, etsülgas selle suutropi välja ja noh, eks see kõik sinna paika jäigi.
No ja siis ühel teisel hetkel leidis poja selle luti üles aga egas ta mõistnud sellega miskit teha, ainuke asi mida ta oli hakanud oskama oli närimine ja loomulikult langes ka lutt närimise ohvriks ja seda ikka päris pikka aega.
Aga siis tuli aeg kui ema pani piimapoe kinni. Aga millegipärast ei kadunud lapse imemisvajadus. Nii ta siis hakkas absoluutselt igasugust nahapinda, mis kuskilt riide alt välja paistis, imema. Eriti meeldis ema kõht, ei saand ennast mõnusalt diivani pääl väljagi sirutada kui väikesel pätil silmad särama lõid ja ta nagu hagijas kõhu kallal oli.
Ka naabrinaine sai seda oma selja peal tunda, väike nahaal lihtsalt hiilis ligi, kiskus pluusi üles ja nagu kaanipoiss hakkas imema.
Noh, eks see oli tüütu aga samas ka omamoodi armas ja naljakas.
Aga ühel järgmisel hetkel hakkasid põnni kätele väikesed maasikad tekkima ja siis polnud enam naljakas ja siis otsisime välja kunagi ammuilma kingitud lutid ning andsime väikesele peremehele selle hambusse. Ja ennäe imet! Aru sai mis sellega teha tuleb 1 aasta ja 1 kuuselt sai noorsand selgeks, mis on lutt. Ja nüüd ta siis käib ringi, torbik suus, vahepeal kui jube seletamisisu peale tuleb, siis kukub tropp eest ära ja ta "räägib" laia suuga., mõnikord aga mõmiseb niisama luti tagant.
Aga üks on küll selge, ööd on muutunud tunduvalt talutavamaks (minu jaoks siis), pole tarvis enam tundide viisi üleval passida ja last uinutada ning päeval kah hea - jonnima hakkab siis torkan aga luti suhu ja rahu majas - vähemalt pooleks minutiks!

isetegemine

2007-11-09T13:53:00.000+02:00

Kodus olemine ning nüüd järjest rohkema vaba aja omamine on mulle juurde toonud igasuguseid huvitavaid hobikesi - peaasjalikult siis küll kokanduse vallast.
Nii siis ongi, et ühe käega keedan ja teise käega rullin taigent ja selle kõige vahepeal jõuan veel oma musirulli kah ära kallistada.
Noh erilisi gurmeeroogi ma siiski küll ei tee- et krokodillifileed ja haiuime suppi minu juures kindlasti menüüs pole kuid aegajalt saab uusi ja huvitavaid asju ikka proovitud.
Ning ei ole ebatavaline enam meie kodus kui pühaba hommikul panen aga saiataina kerkima ning lõunaks sööme mõnusaid kukleid.
Nii aga nüüd on tulnud aeg sammuke edasi astuda. On aeg hakata valmistama ise leiba, jogurtit ning kohupiima.
Et milleks küll vaeva näha kui kõike ju poes saada? Leiba veel lisaks 100 sorti ning vist jogurtitki sama palju!
Noh, eks ühest küljest lööb välja see mulgi ihnus - emapalk hakkab lõppema ning samas poes kõik kallineb. Teisalt aga soov oma kullakallile pakkuda korralikku ja puhast toidukraami - vähemalt mõned aastad, enne kui tuleb hävitav puberteet ning toituma hakatakse vaid tõsiselt mõtetust kraamist.
Ja esimene asi on siis ka juba tehtud - jogurt nimelt. Kuna meie väga vahetus naabruses on suur lehmalaut ning me oleme suvi läbi üritanud lehmadega sinasõpradeks saada, siis otsustasime, et hakkame nende toodetavat kraami tarbima - järgmine suvi ju hea neile kiita, et näete - joon teie piima! Ja nii ma siis läksingi ühel pimedal ja koleda ja külmal pühabaõdakul lauta ning sain suure purgitäie piima.
Kuna ma ise olen ju ikkagi linnavurle ning lehmapiima maitsega (mis otse lehmast tuleb) ikka harjunud pole, siis egas ma ise seda joonud - andsin poisile. Õnneks see pole poepiimaga veel ära harjunud ning kulistas sooja piima meega mis hirmus.
Noh aga egas 3 liitrit jõua ju ka tema mõne päevaga nahka panna niisiis pidin leidma erinevaid asju, mida sellest piimast teha. Ja kõige lihtsam tundus olevat maitsestamata jogurti tegemine ja ausalt öeldes oli see ikka väga lihtne. Lausa köki-möki! Muudkui aga piim soojaks ja mõned lusikatäied poejogurtit hulka juuretiseks ja siis vannitoa põrandale ööseks seisma. Vannitoa põrandale seetõttu, et seal soe ja jogurt tahab sooja.
Ja hommikuks oli selline mõnus kraam valmis, et poja sööb ja kiidab (oma mõtetes, ma loodan).
Noh ja järgmiseks nädalaks olen plaani võtnud kohupiimateo, see juba kõrgem level aga eks vaatame, ega ma alla vannu, mul nagunii kodus suurt muud teha ju pole kui kokata.
Ja poenimekirjad on nüüd kah kohe tunduvalt lühemaks jäänud. Abikaas saab kohe siuh-lipsti asjad riiulitelt kätte ja ei pea sada korda helistama - et kas see jogurt ikka kõlbab ja mitu piima ma võtma pean - ja jõuab ka kiiremine koju seetõttu. Kõik on võitnud!

midagi minule

2007-11-01T13:24:00.000+02:00

Olles aastakese oma elust pühendunud nii hinge kui ka kehaga oma linnupojale (ja ma olin ikka tõsine kanaema!!!) on nüüd siis tulnud aeg hakata natukese haaval tagasi võtma oma vabadust ning õpetada kullatükile iseseisvust ning hakkamasaamist ilma emata.
Niisiis, enam ei ole ma esmasba õhtul meeleheitel ning kolmaba õhtul inetu vaid hoopis kangelane neil õhtutel, sest vean end oma mugavast ja soojast ja turvalisest kodust välja ning lähen ... aeroobitsema!!!
Ja missest, et taas valutab suurem osa lihaseid mu kehas ning naerda ja kallistada on raske, rääkimata vägilase tõstmisest aga no krdi hea on kah ikka. Eriti siis see, et saab mõelda vaid endale. Pole sellist tunnet ammu tundnud...
Aga loomulikult ei jää kõik need naistekad vaatamata - milleks siis on loodud kordused? Ikka kodustele järgmisel päeval vaatamiseks!:)

puhas rõõm arengust

2007-10-19T13:49:00.000+03:00

Mis on aastase jõmpsika ema kõige suurem väljakutse? Iga päev miskit uut ja põnevat tegevust välja mõelda! Sest kui ei mõtle ja lapse huvi ei köida, on see väike alpinist diivani peal ning rabab oma väikeste üliosavate (millal nad küll selliseks said) sõrmekestega riiulist raamatuid ning loobib maha. Või ronib ahvikiirusel vannitoas kass liivakasti pääle ning sealt siuh-lipsti vanniäärele ning sealt libistab end sujuvate (samuti oskus, mida tal ju alles ei olnud!) liigutustega vanni, et siis seal möllama hakata. Ja nii ma siis nuputan ja samas mõni päev ei viitsi kohe üldse miskit välja teha ja muudkui ootan, et tuleks juba õhtu ja saaks ohjad käest anda, et väike füürer saaks papat kiusata ja 10 minutiks ema unustada. Igatahes on hirmus soov osta kokku suurem kogus igasuguseid mänguasju, et lapse tähelepanu köita, mis sest, et tean täpselt, et need hiljemalt nädala pärast seisavad täiesti kasutuna ja tegevusetuna nurgas.

Alles see oli kui tõime koju liumäe. Tundus, et ööseks magama ei saa me minna, sest poist pole nõus liuglemisest loobuma. Järgmisel päeval oli kah veel suur tuhin sees muudkui ühest otsast üles ronida ning siis teisest alla vurada. Siis mingil hetkel läks asi natuke igavaks ning hakati genereerima plaani, mismoodi veel on võimalik mäest alla lasta - noh kõhuli ju! See polegi nii hull variant aga siis otsustas väike pätt, et seistes võiks kah jummala lahe olla alla lasta. Noh eks ta mingi hetk kukkus muidugi oma tagaumiku peale aga lõbu oli tal laialt ja meie kui vanemad, kellel asjast savi:), lasime tal seda ka teha. Eks tuli ka väikseid kukkumisi ja kulmumõlkimisi aga noh - poistevärk ja pulmaks paraneb ära!

Aga siis sai ühel heal päeval (umbes-täpselt 4 päeva pärast) liumäest kõrini. Ja leiti, et diivanilaua peale oleks superlahe ronida ning seal siis tantsu lüüa. Ja kõige suurema tantsuhoo ning naerurõkatuste ajal oleks kõige õigem aeg seal alla kukkuda. Ja eks ma siis muudkui lohutasin seda väikest õnnetusehunnikut ja laulsin talle valulaulu (mitte seda varesega, sest palju see vaene Vares seal Saaremaal ikka taluda jõuab!!!), vaid seda Nukitsamehest valulaulu ja varsti jäigi nutt järgi ning tuli põnnil kange isu sülest maha minna. No ja mida ta siis tegi? Ronis otsejoones diivanile, sealt kribinal laua peale ning tants oleks meie väikesel haugiajul taas lahti läinud.

Ja nüüd me siis hakkasime ka beebikoolis käima. Ja eelkõige mitte põnni pärast, vaid ikka minu enda pärast - tahaks kodust välja ja suhelda! Noh, eks poisil kah ju tegelt lõbus, saab liigutada ja laulda ja teisi lapsi näha ning mängida võõraste asjadega! Kuigi jah, kui teised lapsed istusid ilusti emmede süles ja kõristasid oma asju ning emmed laulsid siis minu pätt traavis mööda saali ringi, käis eputas peegli ees ja ronis toolidele. Mina aga istusin vapralt ringi ja laulsin ja kõristasin ise. Aga noh, hundid söönud, lambad terved. Kindlasti läheme veel.

Ja nii need päevad mööduvad, iga päev toob Karl Erikule mingi uue oskuse kaasa, ning minule selle uue oskusega taas hunniku asju, mida poiss ei tohiks kätte saada ning millele ma pean kuskil meie elamises koha leidma (soovitavalt siis laealuse koha, sest siis on kindel, et ta neid peagi uuesti kätte ei saa!). Aga see peitmisevaev tuleb ilmselt kasuks, sest tulevikus vaja ju jõulukinke hakata lapse eest ära peitma. Loodan, et mälu veel mõned head aastakümned vastu peab ning ei lase nende ärapandud asjade kohti unustada.

edevuselaat

2007-09-27T14:29:00.000+03:00

Juba ammu, tegelt nii enam-vähem aasta olin ma mõelnud, et peaks minema ilusaid perepilte tegema. Eriti nüüd kui pere tõesti olemas. Ja terve aastakese suutsin ma seda käiku muudkui edasi lükata. Küll polnd ise õiges vormis küll oli põnnil miskit viga jne, jne.
Nüüd siis sain ennast nii kaugele aetud, et leppisin fotograafiga kokku aja, mil ta meid näha tahaks. Oi ma olin elevil, eks ma ju olin pikalt ja kaua saanud mõelda, mis kutile selga panna ja kuidas olla ja mida teha.
Ja käes oligi pildistamise päev ning igasugu asjad vedasid viltu! Kui hakkasin Karl Erikut riidesse panema, tuli välja, et lahe särk on põhimõtteliselt suts ümber. Et ilmselt oli see esimene ja viimane kord seda riideasjandust kanda. Aga selga ma selle talle surusin ja ka trukid läksid kinni, ja üldse ei huvitanud, et äkki tal ebamugav - peaasi, et ilus!
Noh, hammastetulekust tingitult poja muudkui ka ilastab - noh, nii bernhardiinimõõtu ilavool on hetkel. Ning juba nädalapäevad on ka nohune olnud, nina muudkui tatine.
Ning nagu sellest kõigest vähe oleks - poiss kukkus vahetult enne autosse istumist ning sessioonile sõitmist oma nospli katki!
Niisiis jõudsime pildistama poisiga, kelle särk on natuke liiga väike ja nägu on üleni märg ning nina punane nagu vanal joodikul...
Loodame, et fototöötlus teeb imet ja toob selle jubeda maski tagant mu linnupoja õige ja ilusa näo välja...

...ja täitsa käes...

2007-09-18T14:46:00.000+03:00

Ja see tänane päev on kohe täitsa tavaline kah. Ei ärganud ma öösel 03.24 (kullatüki sünniajal) üles niiviisi nagu mu ema igal aastal minu sünnipäeval sünniajal üles ärkab.
Kingitust meil kah pole oma põnnile - eila õhtul unesegaselt tuli veel meelde, et pole miskit ning sai teisele poolele küünarnukiga ribidesse virutatud ja meelde tuletatud. Ja siis jõudsime kokkuleppele, et tegelt ju savi:) sellised lahedad vanemad siis oleme.
Ja täna sai arsti juures käidud ning poisile veel vaktsiinisüsti kah tehtud - eriti vahva sünnipäev -ei kingitust, ei erilist tähelepanu ja haiget tehakse kah veel!
Noh aga eks ole ka häid asju - vanaema tuli külla (ilgelt lahe, vaba aega nii palju käes, et ei oska miskit pääle hakata sellega) ja kooki saab, kui veab siis kohe mitut sorti ja siis ehk eksib mõni tore külaline kah meile ära.
Et siis hüüdkem üheskoos - palju õnne, põnn!:)

no peaaegu käes

2007-09-17T11:14:00.000+03:00

Et mis käes? Ikka see 1. sünnipäev. Ja loomulikult pole põnnil ju sellest eriti asja - noh tulevad võõrad inimesed ja toovad asju. Lahe ju, mulle meeldiks kah asju saada suvaliste inimeste käest. Ninnu-nännutavad kah mis hirmus ja pööravad ülimalt tähelepanu - ja tähelepanu see meie väikemees juba armastab!
Aga emme on küll juba peaaegu pöördes!!! Juba viimased päevad olen pidevalt tabanud ennastmõtlemast, et mida ma aasta tagasi samal ajal teha võisin. Et kuidas ma 15. sept. eelmisel aastal nii hirmasti koristasin kodus, et pärast kõik kohad valutasid ja mõtlesin, et nüüd tuleb küll poja kiiremas korras oma hullu mamma seest välja! Ja siis 16. sept., kui oli tähtaeg, värvisin oma pea ilusaks punaseks, et poja vaataks siia ilma tulles, et küll tal on ikka kobe ema - ilusa särava punase peaga. Ja kuidas naabritel oli lahkumispidu ning selle auks pool küla kokku kutsutud pidutsema ning kuidas üks naabrimees, teada saades, et mul samal päeval tähtaeg, mind kogu aeg teraselt silmas pidas ning iga ohke peale püsti krapsas ning arvas, et nüüd kukub kohe poja välja:).
Ja kuidas kõik - nii mehed kui naised - rääkisid omi kogemusi omadest vaatenurkadest, seoses sünnitusega. Ja kui ma siis keskööl käega lõin ja kõigile ütlesin, et see mees ilmselt niipea meie maailma veel näha ei taha ning magama läksin - tegin veel ühe telefonitetrise (ma olin selles siis ilgelt kõva käpp) ning ühel hetkel tundsin kuidas voodi soojaks ja märjaks läks.
Ja kuidas ma siis helistasin oma kallile kaasale, kes jätkas naabrite juures pidutsemist( õnneks oli tema pidu alkoholita), et nüüd on minek.
Ja siis haiglakotti pakkides kogunesid naabrimehed akna alla ning hakkasid laulma mingil tundmatul omaloodud viisil laulu - "nabanöör on ümber kaela!. Kusjuures tõsiselt naljakas oli see!
Ning kui me oma asjadega valmis saime - naljakas, ma muretsesin kassi pärast ning tema söötmise pärast tunduvalt rohkem kui eesseisva sünnituse pärast - siis oli rahvas kogunenud välisukse juurde ning hakkasid - ülla, ülla - laulma "Tuljakut"!:) Kui palju naisi on läinud sünnitama laulu saatel - eriti veel "Tuljaku"!:)
Igatahes, meenuvad need asjad pidevalt viimastel päevadel ja hea ja soe tunne on. Selline tunne, et tahaks minna kohe kõiki neid peol olnuid ning pärast lauluga saatjaid kallistama. Ning siis tahaks seda laulu-värki teha ülemisel korrusel elavale ning oktoobrikuus sünnitavale naabrinaisele. Ehk on võimalus!?

hämmastav jõud

2007-08-31T18:48:00.001+03:00

Millegipärast on nii, et lapsi kohutavalt köidavad porilombid. No mina ei tea mis neis nii erilist on!? Külm, märg ja ligane-lögane. Aga täna sai siis meie nupuke kah maitse suhu - ja seda sõna otses mõttes. Kuna täna oli selline mõnus päikseline sügispäev, siis pakkisin Karl Eriku sisse ja läksime õue. Kõik oli enamvähem korras niikaua kuni ma otsustasin lehmi vaatama minna. Nii lahe ju kui laps loomi vahib ja muudkui sinna kõrvale miskit seletab! Aga jama lugu oli selles, et seal lehmade kõrval tee pääl olid ka paksu pori täis porilombid millesse siis mu pisipõnn kaevuda otsustas. Ja seda vett ja pori jagus ikka igale poole - pükstesse ja jopesse ja mütsi sisse ning ka suhu. Ja kui mina oma kaine mõistuse raasu kokku võtsin ja otsustasin, et tagumine aeg koju minna, sest muidu võib külmetusepoiss meid külastada, siis see väike jonnipurikas otsustas oma iseloomu hakata näitama ning istus konkreetselt iga 3 sammu tagant maha ning kisas. Jumal tänatud, et me linnas ei ela!!! Sest meil siin olid kisa kuuljateks peale minu veel vaid lehmad, kes suht häiritult eemale kablutasid. Niiet nüüd tuleb tõsiselt ette vaadata, mis ilmaga järgmine kord õue minna - või kas üldse. Äkki peaks suve ootama?

päikseline päev Kadriorus

2007-08-20T16:56:00.000+03:00

Täna siis viidi maakad linna ilu vaatama:). Plaan oli minna Kadrioru lossi roosiaeda ringi tatsama aga kui nägime seda meeletut inimeste (peamiselt vanurite) horde ukse poole loovimas, siis lõime käega ning läksime hoopis Jaapani aianurka vaatama. Poja istus seekord tublisti oma tõllas, vahtis inimesi ning kommenteeris neid. Jumal tänatud, et keegi temast aru ei saa!

Aga vat kui jõudsime nende nö. Jaapani tiigikeste juurde siis läks asi käest ära ning ei tahtnud ta kuidagi paigal olla - eks vist vesi oli nii kutsuv. Seal nägime ka 5-liikmelist kassiperekonda, kes küll oli meist äärmiselt huvitatud kuid ligi ei julgend kuidagi tulla. Samuti oli seal kuhjaga parte, kes lastid endale suhteliselt lähedale hiilida, nii et ma juba rõõmustasin mõttes, et täna õhtuks on pardipraad! Aga kavalpead on seda spurtimist vist kõvasti harjutanud, sest minema nad lendasid ja mulle jäi vaid paar haledat pilti.

Ja siis panime ka poisi tee pääle kõndima, tuli tal see päris hästi välja. Ainult ühe korra keeras rajalt ära muru sisse ja tegi seal ühe tõsise kukerpalli. Muul ajal tatsus vapralt meie kõrval või taga ja karjus hirmsa häälega. Ja siis otse loomulikult tegime pilte ja otsustasime korraks purskaevu äärele maha istuda ja oma jalakesi puhata. Kuid tuli välja, et see oli halb mõte, sest silmarõõmu jaoks on igasugune veesilm kohe vann ning sinna tuleb kindlasti sisse minna. Aga kuna meie nii ei arvanud siis ta pistis taas kisama ning siis tundus olevat käes äärmiselt õige hetk kodupoole hakata liikuma.

sõnad

2007-08-09T22:19:00.000+03:00

Algusest peale on meie nupukese kohta häid sõnu räägitud, ikka selliseid, mis panevad rõõmust südame hüppama ja kõrvad liikuma. Noh, et küll on ikka ilusa jumega (seda öeldi juba haiglas) ja nii palju juukseid jne.
Noh...siis tulid natuke vähem head sõnad, öeldi, et on SUUR laps...olgem ausad, mõeldi, et küll on PAKS laps. Loomulikult astus emalõvi kohe kaitsesse ning muudkui õigustas oma last. Kuigi tagant järele võib käe südamele panna ja ausalt tunnistada, et oli jah ikka paks laps! Ja mis siis!?!
Noh nüüd on igatahes väga tubli ja tragi ning viimased kuud oleme ka eriliselt kiitusi kuulnud - et siis küll hakkas varakult end püsti ajama ja kohe oskas tagasi istesse ise minna kah ja siis kui palju hambaid on suus!, ja milline suurepärane juuksepahmakas peas on! ja kuidas ikka nii varakult hakkas kõndima ja kui ilusti toetab täistallale kohe jala ja üldse mitte mingit kõikumist! Ja loomulikult siis veel see, et no nii tore ja rõõmus laps, muudkui naerab!
Ja kõik on ju õige kah! Karl Erik ongi minu kõige ilusam, tublim, andekam ja armsam laps! Eks vaatame mis siis räägin, kui järgmine(sed) tulevad...või Karl Erik pubekaikka jõuab...
Ja igatahes, ilusaid sõnu on ju alati jube mõnus kuulata, eriti kui need veel lapse kohta käivad, siis on tunne, nagu oleksid midagi jube õigesti teinud...ja see pole selline õigesti nagu keskkooli lõpukirjandi kirjutamine või siis autojuhilubade eksam või siis isegi õiged vastused tööintervjuul...äkää...see on ikka midagi hoopis tähtsamat ja paremat.
Ja poja ju kasvab mühinal! Neid asju mida kiita tuleb aga järjest juurde! Ja isegi kui potitamisega on lood kehvad (kogu meie korter on üks suur pott silmarõõmu jaoks) ning sõnu ei paista kah kuskilt tulevat (vaid hädine aitähh tuleb välja kui kõvasti oma kujutlusega kaasa aidata) saab siiki muudel oskustel veel mõnda aega liugu lasta.
Ja tegelt on ta ikkagi andekas nagu minagi...

...ja kõnnibki...

2007-07-30T15:19:00.000+03:00

Meie kullatükike hakkas Viljandis olles kõndima. Muudkui harjutas tundide kaupa ning keerutas ühe koha peal, vahelduseks ründas ja vallutas treppe ning siis jätkas taas vaiba kulutamist. Ikka püsti ja istuli, püsti ja istuli. Vahepeal võttis sisse tõsiseid sumomehe poose, et tasakaalu säilitada ja siis tuigerdas edasi.
Ja nüüd siis ongi nii, et poja tuleb tipa-tapa teel ühest toast teise vasta. Müstiline - alles käputas ja nüüd juba omal kahel jalal! Jube armas!
Loomulikult oma tema kõnd selline vahvalt tuikuv ja taaruv nagu purjakil inimesel. Ei julge teist õuegi viia, sest siis naabrinaised naeravad teda nagu mina eelmisel aastal nende äsja kõndima hakanud lapsi:)

Viljandis olles lasti mind mõnel päeval ka linna peale - täiesti omapäi, ilma mehe ja lapseta. Oi seda meeletut ostmist!
Ei hakka kõike üles lugema aga vot tossud ostsin lapsele, et sügis ju peaaegu juba käes ja ei saa õues paljajalu ringi lasta enam, liiatigi on ta ju nüüd suur kõndimise äss, kellel ei kõlba kärus enam üldse olla - egas ta enam titt ole!
Aga vot tossud jalga pannes on poiss kohe roomav titt tagasi - ta mõistab oma uhkeid jalavarje vaid sikuutada ning krõpsudega krõbistada. Kõndimisest tundub asi olevat peaaegu valgusaasta kaugusel. Ja egas ma mingi kiusumutt kah pole, ei topi talle neid iga päev tunnika ajaks jalga ja ei pane toas kõndima.
Ehk ikka ühel hetkel saab aru, et normaalsed inimesed ikka kannavad õues jalanõusid - kui just pole kole-kuum-suvi.

Aga jah...nüüd oleme lõunaosriikidest tagasi ja harjutame muudkui kõndimist ja Tšambu ilmselt juba kahetseb, et ta siia ilma on sündinud (või siis, et meie tema perekonnaks saime), sest poja käbedus on imetlusväärne ning pisikeste ahnete sõrmedega krabamine kassikarvadest on juba igapäevane ning tavaline nähtus.

Lõunaosariikides

2007-07-21T14:47:00.000+03:00

Meid kullakalli põnniga saadeti asumisele Lõunaosariikidesse - vanaema juurde. Niisiis poolteist nädalat Viljandis.
Isa aga tegeleb kodus sellega, millega iga õige eesti mees puhkuse ajal - teeb loomulikult remonti!
Meie põnniga aga kiusame vanaema:). Kuna meie nupukesel treppidest ülestuhisemine nii selge ja vanaema juures treppe jagub, siis pooled päevadest kuluvadki tema taga mööda treppe kõndides ja teda turvates (hea, et ma seda üksi muudkui tegema ei pea!). Üleüldse on vanaemad kasulikud asjad - nad kohe viitsivad lastelastega jännata ja neile laulda ja nendega mängida. Ja siis saavad emad pool tundi rahulikult paigal olla ja näiteks ploogi kirjuta ilma, et keegi pidevalt sülle nõuaks või end kuskile ära lööks.
Ja siis saavad emad minna ja lasta endale igasuguseid iluprotseduure teha, sest vanaemadele on see ainult rõõm kui nad saavad lapsega kahekesi jääda ja selle nunnutamisega kõrgemale levelile minna (mida nad emade juuresolekul, ikka väga harrastada ei julge).
Ja siis on lisaks veel folk tulemas ja loodame, et emme-issi saavad pojakese tunnikeseks vanaemale jätta ning ise jalga minna keerutama...(aga see on veel liiga suur ja kauge unistus).
Aga igatahes on mõnus - elagu vanaemad!

võõrutamine vol.2

2007-07-21T14:43:00.000+03:00

Et siis lootus on lollide lohutus nagu öeldakse. Ma lootsin magada saada...loll olin:)
Paar ööd läks täitsa kenasti aga vot - ühel ööl otsustasid siis taas silmarõõmu igemete sees tukkuvad ja oma aega ootavad hambad endast märku anda ja tulema hakata. Niisiis hüvasti rahulikud ööd!
Niiet meil taas rahutud ööd ja ei tea millal need hambad siis nagu pinnale kerkivad, sest näha ja tunda pole veel miskit, peale öiste karjumisrallide.

isa ja pood

2007-07-09T12:50:00.000+03:00

Igapäevaselt käib meil külmkapi varusid täiendamas isa, kellele siis mina korraliku nimekirja kaasa annan ning mille alusal ta pea laiali otsas mööda poe vahekäike jookseb ning pidevalt helistab ja küsib, kas see ja see on õige asi mida korvi poetada.
Ja oleks siis, et nimekiri on üldine - ei, täpselt on kirja pandud mis toode, kui suur ja kes valmistaja. Juhtus siis selline lugu.
Nimekirjas oli - Pizzakate (singitükid karbis) Saaremaa.
Ja isa luges ja luges - saaremaa, saaremaa...ning suundus otsejoones Rakvere toodete juurde ja otsis end lolliks!
Kuni tuli selle peale, et küsiks müüja käest, kes kohe toote kätte näitas - selle Saaremaise siis. Kuna kallil abikaasal kummitas kõrvade vahel jätkuvalt millegi pärast rakvere, siis küsis ikka üle, et kas rakvere oma ei ole. Vastuseks tuli - oi, a ani etava ne delajet.
Nüüd siis pean hakkama uutmoodi nimekirja nuputama, et kõik oleks veel arusaadavam (kui see üldse enam võimalik on!)

asjad, asjad, asjad...

2007-07-06T12:41:00.000+03:00

Noh, mind on tabanud asjahullus - just mänguasjahullus siis. Varem pidasin end ikka suht mõistlikuks naesteraffaks - shopata mulle pole nagu kunagi meeldind ning noh, riideid natuke palju kapis on ja kapid muudkui jäävad väiksemaks ja selga ikka miskit panna pole aga see on nagu üks ühine suuuur naisteprobleem, nii et sellest pole nagu eriti vaja välja tehagi. Kui eelmisel aastal oma silmarõõmu ootasin, siis ei viitsind nagu miskit kokku osta, olin pigem selline kide mulk, raha hoidsin ahnelt oma väikeste valgete sõrmekeste vahel ja kõiksugu riided ja muud laste tarbevidinad said kokku laenatud. Tegelt ju mõistlik! Isegi pooled lapse mänguasjadest on kokku laenatud või niisama kellegi poolt ära antud. Aga nüüd on hakand asi muutuma... Kuna elame ühes majas toredate inimestega, kellel on mänguasjafirma ning täiesti puhtjuhuslikult on neil ladu meie maja keldris (s.t. me elame ja magame mänguasjade peal) ja need mänguasjad on ju niiiii lahedad ja arendavad ja värvilised ja igasugu armsaid hääli tegevad jne, jne. Niisiis ikka aegajalt eksin oma naabrite ukse taha ja teatan, et tahaks oma nupukesele miskit huvitavat ja arendavat mänguasja saada. Ja siis me lähme keldrisse (=paradiis) ja hakkame aga näppima ja valima. Jummala lahe. Viiamati tõin sealt ära auto. Nüüd siis on ka meie põnnil oma auto, no on tegija noh. Ja minul juba näpud sügelevad ja aju genereerib elu eest, et mida järgmiseks osta!

võõrutamine

2007-07-04T14:44:00.000+03:00

Meie majas läks eilsest lahti võõrutusprotsess. Minu pisike silmarõõm on täielik sõltlane - tissisõltlane - niisiis pidime lõpuks asja käsile võtma.
Kuna nii umbes märtsikuust alates olen ma magamata (see on siis mõnusalt 4 kuud eksole) ja meie isake ei jõudnud minu öiseid kirumisi enam kannatada, siis ta otsustas, et vsjo!, täna öösel poiss enam tissi otsas ei ripu. Ülemised naabrid on õnneks taas ära sõitnud ja seina taga olevaid hoiatasime oma projektist ette ning mingeid takistusi (kahjuks) enam polnudki.
Ja nii oligi, kuigi minu suuuuur emasüda tilkus verd, kui mu nupuke krokupisaraid valas ja ennastunustavalt nuttis, suutsin ma jääda kindlaks ning poja pidi ilma söömiseta öö mööda saatma. Kusjuures, loomulikult käis kanaemal peast läbi sadu kohutavaid stsenaariume, kuidas laps homme on nii metsikult solvunud ning hingelise traumaga ja et otsustab paugupäält suureks saada ja oma asjad pakkida ning uue ema otsida...
Aga ülla-ülla, poja magas superhästi (kuigi karjumist oli kah loomulikult), mina magasin kah suht hästi ja meie kass, pärast seda kui umbes kella 3 ajal õuest tuli, magas kah hästi. Ainuke, kes vist eriti hästi ei maganud oli minu kallis abikaas, kes põnni pidi rahustama ja uuesti magama uinutama.
Et tegelikult läks projekt üle ootuste hästi ning täna kindlasti jätkame ja kui poja hommikul ärkas oma sügavast unest siis ta ajas end täpselt samamoodi istukile nagu alati ja naeratas oma kõikevõitvat ja jääd sulatavat naeratust ja siis sain aru, et traumat pole ja poja jääb mu juurde alles!!!
Ja mõelda vaid - ehk nädala pärast saan ma taas magada...rahulikult, eriti ärkamata...

titemamma suvi

2007-07-04T13:46:00.000+03:00

Tegelikult ei erine titemamma suvi titemamma sügisest, talvest ja kevadest peaaegu üldse. Väljaarvatud siis selgapandavate riiete arvu ja kogukuse poolest ning riietumise ajal kostvate lapse meelepaha väljendavate häälitsuste poolest.
Aga sellist natuke asjalikumat last on suvel täitsa tore omada - eriti selliste lämmide ilmadega nagu praegu. Lapsele paks kiht kaitsekreemi peale, müts pähe ja õue! Pole vaja riideid pesta ja mähkmeraha jääb kah alles. Ning oh seda avastamist siis - iga murulible on vaja üle paitada ning siis kui hullult veab, saab peotäie muru ka ruttu põske pista, enne kui emme avastab ning mõnusa tegevuse juurest eemale kisub.
Ja siis on veel see tore, et kui tegelt ju titemammasid ei kadestata - kõik need magamata ööd ja nutud ja jonnid ja taandareng (esineb teatud kanaemadel:P) aga vat kui ikka saad vastata tuttavate arupärimistele, et ohh, läksin hommikul õue, panin teki murule ja võtsin pool päeva päikest! Siis on küll kõigil mõnusalt kade nägu peas, sest nemad peavad ju umbsetes kontorites passima ja päevitada saavad vaid nädalavahetustel...aga siis pole eriti aega, sest peab aktiivselt puhkama!
Niiet titemamma on mõnus olla!!!

tulevikumõtisklused

2007-06-26T13:56:00.000+03:00

Meie põnn teeb järjest suuremaid samme iseseisvumise suunas. Juba on ta suutunud tervelt 3 sekundit kuskilt kinni hoidmata püsti seista (ja nii iga päev kordi ja kordi) ning siis õppis meie nupuke nädalavahetusel trepist üles mineku ära. On ikka tubli ja andekas laps küll... kuigi samas, kui vaadata tema vanemaid, kes on äraütlemata targad, ilusad ja loomulikult andekad, siis ongi ju normaalne, et laps tuleb samasugune - tegelt isegi parem!
Aga jah... egas see ühele emale just kerge asi pole - st. tore kui ei pea last vaid süles kandma ja iga sammu meeleheitlikult jälgima, kuid iga iseseisev samm ju tekitab lõhet ema ja lapse vahel. Ja kaugel see jube pubekaiga enam on!!!
Olen aru saanud, et olen kohutav kanaema, last ei anna kellegile, sest keegi ju ei oska temaga nii olla ja käituda nagu mina, ei tea kas suudan oma silmatera lasteaeda panna, sest siis on ta ju tundide viisi minust eemal, sama lugu siis kunagi kooliga eksole, ja kui veel mõelda, et seal on igasugused jubedad kiusajad! (eesotsas õpetajatega).
Ilmselt jääb minu kullakallike, alatiseks minuga koos elama ja naist ta loomulikult ei võta, sest ma oleksin ilmselgelt JUBE ämm.
Tegelt tahaks natsa ikka oma elu kah tagasi ja tööle tahaks kah siiski minna ning tegelt on ju ka tore kui laps lasteaias käib ja sotsialiseerub ja emme-issi vahelduseks reisile saaks minna.
Ja kooli peab kah minema, sest nagu öeldud, poiss on ju andekas!
Ning naise peab kah võtma, sest nagu isa ütleb, keegi peab nime edasi kandma ja lapselapsi tahaks kah kunagi...

Aga JUBE ämm oleksin ma ikkagi:P

koera teema

2007-06-22T13:00:00.001+03:00

Meie isa tahab koera. On alati tahtnud. Millegipärast talle ei piisa ei 2 koerast, kes ta vanemate juures elavad.
Ja nüüd siis pakkus minu kallis sõbranna ning ühtlasi meie silmarõõmu ristiema meile takstkutsikat.
Eks loomulikult isu on suur nii armast pätakat endale võtta! Ja ka mulle meeldivad taksod hirmsasti - hea katsetada, et kelle iseloom ja kangus pääle jäävad - minu või nende.
Aga teisalt, pani see mõtlema meie tulevase elukorralduse peale. Noh, kodus polegi nii hull ehk - kallis abikaas peab ehk veel pool tunnikest varem hommikuti ärkama ja koera pissitama. Kuigi samas, äkki annab kassile õpetada selgeks, et kui ise öösel õue läheb, et siis võtku ka kuts kaasa...
Päeval saan ehk oma loomaaiaga hakkama - vähemalt suvel kui ka põnniga rohkem aega õues veedan.
Kuid aegajalt on ju siiski tarvis külastada ka oma vanemaid, kes mitte just paari kilomeetri kaugusel ei ela... Ja vat see oleks juba tsirkuse karavan.
Kõigepealt loomulikult Karl Erik oma 108 asjaga, siis kass ning tema liivakast ning siis veel takkaotsa koer!
Ilmselt peame meie isaga autokatusele ronima, oma asju me nagunii kaasa ei saa vedada, sest siis jääks ju pooled lapse asjad koju ja seda juba juhtuda ei saa!
Nii et ...jube raske valik - koer-või mitte koer.
Kuigi nagu öeldud - abikaas oleks kindlasti õnnelik - saaks endale jooksupartneri, poja oleks kah õnnest segane, sest oleks üks karvane näss, kes tema eest kapi otsa ei saaks põgeneda. Mina oleks kah ilmselt suurema osa ajast õnnelik - vähemalt nii kaua kuni kuts ei näri, ei pissi, ei haugu, jne., ebasobivates kohtades ja aegadel.
Ainuke, kes ilmselt ära koliks - ja igaveseks - oleks meie Tšambu. Ja sellest oleks küll kahju...

haiguseuss

2007-06-12T15:19:00.000+03:00

Meie pisike silmatera põdes läbi oma esimese tõelise haiguse. Palavikuga ja puha. Lihtsalt ühel ilusal hommikul oli suur palavik ning poja nii hirmus viril ja memmekas. Egas siis jäänudki muud üle kui varahommikul arvuti lahti klõpsata, perekooli minna ja otsida mida selliste lastega tegema peaks.
Ja siis sai 3 päeva meie väikest silmatera viinaga hõõrutud ja paratsetamooliga piinatud ning 3 päeva oli ta kogu aeg ihualasti ning emme käis lapiga järel ja muudkui kuivatas väikesi loigukesi mis täiesti juhuslikult ja kogemata kõikjale tekkisid. Ning siis, kui ma olin juba täitsa harjunud sellega, kuidas tuleb haige lapsega käituda ning mida teha ning meie päevakava oli lootusetult uppi löödud, otsustas palavik niisama äkki nagu ta tuli ka meite juurest ära minna.
Niisiis, täna käisime jälle õues. Kuum ja päikesepaisteline ilm on küll otsustanud taanduda aga ega see takista haigusest toibunud väikemehel ometi maailma avastada!

väga väike valik mälestusi

2007-05-22T15:24:00.000+03:00

pildisaaga

2007-05-22T14:59:00.000+03:00

Eile õhtul kui poja oli magama jäänud võtsime siis meie mehega ette tõsise ja raske töö - piltide sorteerimise. Mitte siis nii nagu vanasti, et pildikast põlvedele vaid ikka tänapäevaselt - klõps hiirega ja uus pilt lahti. Leidsime, et 8 kuu (JUBA!!!) jooksul kogunenud poja pildid võiks siiski lõpuks ka kokku komplekteerida ja lasta paberi pääle teha ning siis põnni albumisse kah panna - hää ju näidata ikka külalistele, et kui ilus ja armas poja meil on...
Rääkimata sellest, et vanavanematele peaks ju kah enne lapselapse aastaseks saamist mõned pildid kinkima.

Ja nii me siis istusime ja valisime nende sadade ja sadede piltide seast neid kõige paremaid ja huvitavamaid, mis ühtlasi tooks esile meie silmatera arengu kõik varjatud nüansid ja üleüldse tema varajase andekuse. Lõpuks saime valitud ja plaadi pääle keevitatud ja täna ma loodan ka pilditegijate kätte see plaat toimetatud. Nüüd siis tuleb vaid oodata ja loota, et kõik ilusti välja tulid ning muidugi tuleb uusi pilte järjest juurde klõpsida.

Ja kuigi parimad pildid välja valitud, ei suuda ma kuidagi ülejäänusid kustutada, mis sest et seal on palju uduseid pilte, enam-vähem ühesuguseid pilte, kümneid pilte porgandpaljast vannimõnusid täiel rinnal nautivast põnnist, seeriaid kõhuli olevast, siis istukile ajavast ning lõppeks püsti tõusvast pojast. Kuidas sa kustutad mälestusi ja ajalugu, eriti veel omaloodud ajalugu. Ja nii need pildid seal on, egas neid ju keegi vaata, isegi ei vaata aga teadmine, et nad on olemas on jube hea.
Loodame, et meie arvuti kõvaketas ühel päeval prauhti üles ei ütle ja pilte musta auku ei saada!!!

pillimees

2007-05-13T15:43:00.000+03:00

Isa on hobikorras pillimees. See tähendab, et vahel harva on mahti pill kätte võtta ja tinistada - mängimine tuleb tegelt päris hästi välja aga ta ei taha kuidagi aru saada, et tema laulud ei lähe eriti viisiga kokku... Nüüd on siis ka poja meil sellest tinistamisest nakatunud. Muudkui tormab meie kolatuppa ja ikka kohe pilli manu. Ja muudkui aga pisikesed näpukesed tööle! Varsti teeme bändi!

esimesed sõnad

2007-05-05T18:16:00.000+03:00

Reklaam on meie kodus hetkel püha lehm. Siis kass ei kõnni ja keegi ei tohi rääkida, sest poja vaatab lummatult värelevat ekraani. Infotulv on iga päev metsik ning karta on, et poja hakkab varakult rääkima.
Iseasi, kas me selliseid sõnu temalt kuulda tahaksime nagu sealt ilmselt tulema hakkavad - cillit bäng, feeri, kamee dušigeel.
Isa tunneb muret, et esimesteks sõnadeks võiksid saada oolveis või oobee. Vat see oleks küll jama ja ilmselt me siis inimeste sekka ei tüki ja külalisi samuti ei kutsu.

turvalisusest

2007-05-04T12:13:00.000+03:00

Aasta tagasi mõnusalt diivanil lesides ning oma suurt kõhtu silitades lasin pilgul elamises ringi rännata ja lõppkokkuvõte oli, et meil on jummala turvaline kodu. Paarilt alumiselt riiulilt raamatud ära tõsta ja vana teravate nurkadega diivanilaud välja vahetada ning voila! lapsel hea ja mõnus keskkond arenemiseks.

Noh, tegelt arvasin ma sedamoodu ka veel 2-3 kuud tagasi, seda enam, et 25.veebruaril - meie poja ristimisepäeval - kinkis vanaisa poisile ise reustareeritud vana diivanilaua, mis on nagu ikka täitsa nurkadeta.

Aga nüüd on siis käes aeg mil isegi sile põrand on väga ohtlik, rääkimata kõigest muust mööblist! Sest põrandal istudes on täiesti võimalik laksti selili kukkuda, ringi käputades on jummala normaalne vahepeal mingi kukerpalli ja salto vaheline trikk teha ning selili lennata. Igale poole end püsti ajades on ülimalt lihtne, et nuudeljalake vääratab ja laua-kapi ja isegi diivani serv sätib end täpselt pea ette. Ja siis kõik need huvitavad sahtlid ja kapid! Sinna vaid topikski järjepidevalt oma sõrmi vahele...

Ja egas tänapäeval enam "varesele valu, harakale haigus" mõju ju! Kuid õnneks on olemas televiisor ja veel suuremaks õnneks on olemas reklaamid, sest need pühivad valu, ehmatuse ja pisarad nagu nõiaväel ja peale reklaami lõppu on võimalus jälle hakata ohtlikku elamist avastama...

2007-04-27T15:25:00.000+03:00

Kuna mina olen surutud täielikku pagendusse ja muutumas peagi tõsiseks maakaks siis selleks, et seda muutumist natuke edasi lükata, viib mu kallis abikaas mind aeg-ajalt Tallinna linna pääle ostlema. Tegelikult piirdub küll asi kas Mustakivi Selveri või prismaga aga noh...vähemalt näen inimesi.
Et oli siis jälle üks suurepärane prisma-päev ning mina uitasin mööda riiulitevahesid ning mõbuga toppisin kõikvõimatuid asju kärusse ning abikaas lonkis järel ning kantseldas põnni.
Ning lõpuks, pärast pikka ja mõnusat ostlemist koduteel olles teatas ta mulle, et poiss oli väga arusaadavalt rääkinud. Ta oli ohanud ning öelnud "oi blää".
Niipea mind vist enam kuhugi ei viida, sest seda ju pole ometi tarvis, et poja vennasrahvaste keeli enne rääkima hakkaks kui emme-issi keelt...

puhkus

2007-04-25T16:38:00.000+03:00

Puhkusel on siis meie kass Tšambu. Ja see on lühikese aja jooksul juba kolmas! Seisneb siis asi selles, et teen ühel päeval magamistoa akna lahti ja kass hüppab sealt välja (õnneks on esimene korrus) ning teeb minekut. Ei tule õhtul, ei tule öösel ja isegi mitte järgmisel hommikul tagasi. Esimesel korral olin ma ikka ikka täitsa endast väljas, sest olgem ausad - esimesed mõtted tulevad ju ikka halvad pähe. Meil siin sõidavad trakatsid ringi ja autod kohati võtavad kah tuurid üles ja üritavad kruusateel tolmu keerutades ja mööda auke kolistades kimada. Aga siis ühel heal hetkel kostis ukse tagant väga nõudlik "näu" ja mu kullakallis tiiger-viiger oli kodus. Ja nüüd siis jälle läinud. Teadmatud ütlevad selle kohta, et kass käib meil pulmas. No aga palun öelge mulle kuidas saab eunuhh pulmas käia?! Ja vaevalt, et ta lähedal asuvas laudas on. Sest mina olen seal laudas korra käinud ning tuulutasin oma riideid pärast kaks päeva. Kassikasukas lõhnab aga ainult tolmu järele. Ja ei jäägi muud üle kui arvata, et kõuts istub kuskil võsas ja puhkab. Sest eks tema elu ju kah keeruline - juba itu kuud ei ole ta tähelepanu keskpunktis, voodist aetakse minema. Ja mis kõige hullem - ei saa enam vaikuses ja rahus oma tundide pikkusi uinakuid teha. Kogu aeg käib üks trall ja kisa ja mida aeg edasi, seda rohkem kistakse tal kasukast karvu välja. Ja kui inimesed tahavad aeg-ajalt puhkust (eriti tahavad seda lapsevanemad ja soovitavalt ilma lasteta), siis miks ei peaks üks täiesti ära hellitatud kõuts puhkust tahtma? Peaasi, et ta ikka varsti koju tuleks...

..kaablikutt..

2007-04-20T15:44:00.000+03:00

Nüüd siis natuke meie isast. Nagu enamus mehi, on ka tema suur tehnikahuviline. Tegelikult vist on siiski kõik mehed tehnikahuvilised, isegi minu kunstnikuhingega vend on maki lahti lammutanud ja pärast peaotäie kruvidega selle kõrval nõutult seisnud.
Igatahes on meie isa itimees. St. et tal on hirmus nõrkus igasuguste juhtmete ja kaablite ja muu träni vastu, mida saab juhtmega seinas elava notsu ninna toppida. Samuti vedeleb meie kodus ikka mõni üleliigne arvuti, mida koju tuues on isal õnnelik nägu peas, et saab jälle putitada. Aga seda putitamist enamasti ei juhtu...ja nii need arvutid seisavad.
Ja meie kolmetoalise korteri kõige väiksem tuba on hetkel arvutituba (tglt on ta suvest saadik pigem kolatuba, sest kui miski asi kuskile ära ei mahu, siis viskame selle kolatuppa, mis tundub kummist olevat, sest asju muudkui koguneb sinna!). Selles arvuti-kola-toas on ka suur hunnik kaableid ja juhtmeid, terve arvutialune laud on neid täis. Ning meie pisikene poja on selle paradiisipesa avastanud. Ta võtab vägagi kindlameelselt sihi juhtmetesse alati kui sellesse tuppa jõuab. Ja protestib hirmsasti kui ta sealt ära tõsta või veelgi hullem kui toa uks kinni panna. Hämmastav on see, et väiketel lastel pole see mälu, eriti pikk, öeldakse, et 9-kuuse lapse mälu on 36 h ning see ju tähendab, et meie 7-kuuse oma peab lühem olema?! Aga aru ma ei saa kudamoodu ta nii täpselt mäletab seda paradiisipesa seal laua all?

areneme ikka

2007-04-19T14:48:00.000+03:00

Poja hakkas eile rääkima. Kahjuks mõistab seda, mis sealt suust välja tuleb küll vaid tema ise aga see pole ju kokkuvõttes oluline. Ja meie suust kostub see põnnile tõsiselt naljakana, sest nii kui meie üritame temaga jutule saada, tema enda sõnu kasutades - mis on siis äpää-äpää-bää - nii hakkab kutt kohe laginal naerma.
Paistab, et teineteise mõistmiseni on meil veel pikk maa aga eks siis ma pakun talle niikaua seda lõbu, et üritan tema keeles rääkida ning ajan poisi südamest naerma.

7 kuud

2007-04-18T14:32:00.000+03:00

Täna siis poisi 7-kuu sünnipäev - mitte et me neid peaks - aga eks emad ikka loevad kuid ja meenutavad sisimas sünnitust. Aga mingit piduvärki küll pole, isegi kooki mitte, sest rannahooaeg terendab nii emal kui isal:P
Täna siis käisime Karl Erikuga arstitädi juures sutsu saamas. Nagu ikka tulid korraks pisarad silma ning demonstreeris ka oma hääleulatust aga seda kõike vaid hetkeks.
Viimased 2 nädalat on meie pere elanud liikumise tähe all. See ei tähenda seda, et pakime oma kodinad kokku, surume end autosse ja kimame ringi. Ei. Hoopis poja on iseseisvunud ning tuiskab mööda elamist ringi põrgates vastu diivanit, seinu, uksi, toole, laudu jne., jne. Ning see kõik toimub pideva virina saatel ning mulle on jäänud kahtlane tunne, et poisile lihtsalt meeldib oma häälekõla kuulata.
Ka sahtleid ja kappe on vaja käia revideerimas - eile näiteks otsustas hakata otsima endale muusikamaitset - tiris aga võimalikult palju cd-sid kapist välja ning siis hakkas hambaga järele proovima.
Ja kass vaeseke ei saa enam üldse kodus olla, kohe on poiss tal juures ja haarab oma väikese higise rusikakesega karvadest kinni ning sikutab:) Ja mina pidin kõik oma kokaraamatud ja ajakirjad riiulist ära tõstma, sest poja leidis, et pole vaja neist midagi süüa teha, ajakirjad ju maitsevad ka ise päris hästi!